Tsikliga Süüriasse

 

Tekkis idee tsikliga Süüriasse ja tagasi sõita. Plaanipärane edasi-tagasi marsruut läbi Ida-Euroopa ja Istanbuli ning kestus ca 4 nädalat. Saigi ühel septembrikuu hommikul asjad kokku pakitud, mootorile hääled sisse löödud ja sõit lõunasse läks lahti.

(kaart)

Tee Türgini kulges pea märkamatult, heaküll – Rumeeniast ei ole võimalik nii läbi sõita, et seda ei märka. Ilmast – esimene päev oli kuiv, ülejäänud päevad sadas praktiliselt hommikust õhtuni vihma, Transilvaanias ka lund ja alles Bukarestist edasi läks päikesepaisteliseks. Piiriületused EU-maades olid suhteliselt sarnased; mõnes kohas tuli kiiver peast võtta ja dokumente näidata, kuid tihti lihtsalt piiripunktist läbi sõita.

Türgile lähenesin mööda Musta mere rannikut. Ilus merevaade muutus mingil hetkel järjest mägisemaks ja mägisemaks, mis tähendab huvitavat teed ja järske kurve. Türgi piiripunktis võttis külalisi vastu Mustafa Kemal Atatürk isiklikult – oli mitme meetri kõrgune monument. Paberite kordaajamine võttis seal aega ca tund. Tuli sisse ja välja joosta ühest ning teisest uksest ja majast ning erinevaid ankeete täita, andmeid anda. Vastutasuks sai kümnekonna euro eest viisa. Meil väljastatav roheline kaart kehtib ka seal. Igatahes varsti sõit jätkus. Kuna päike hakkas vaikselt õhtusse veerema, oli vaja kuskile lähedusse ööbima jääda. Esimene natukene suurem asula oli Kırklareli.

Kerge oli märgata kontrasti ruumi mõttes seni läbitud riikide ja selle linnakese vahel. Elavam liiklus, mošeed, inimesed. Mõningase tiirutamise ja tee küsimise järel jõudsin ühe hotellini. Parkisin tsikli välisukse ette lootuses ja suures usus, et sellega seal midagi ei juhtu. Fuajeesse oli pargitud kaks Harley Davidsoni, mis nagu hiljem selgus, kuulusid bulgaarlastele, kes pärit Varnast ja tulnud Kreekast.

Selleks ajaks oli päike juba loojunud, kui sammud linnapeale seadsin. Silma jäi mitmeid avalikke internetipunkte milledest ühte otsustasin külastada. Seal, ega ka kuskil mujal Türgis ei õnnestunud mul oma Gmail-i kontole logida, kuna minu reisi oli võimalik osaliselt jälgida on-line ja palju infovahetust, näit. fotod, oli planeeritud läbi selle huvilisteni edastada. Pärimise peale, et miks ei saa, vastati: “Hotmail, no Gmail no Gmail!” No tore, igatahes õnnestus mul oma pangakontole logida. Üllatuseks selgus, et üle poole minu eelarvest on juba otsas. Lonely Planet (LP) väitis, et Türgi on odav, olles kallis ainult Istanbuli ümbruses ja läänerannikul ning Süüria väga odav, jätkasin oma teekonda suhteliselt muretult. Õhtu jooksul selgus, et just täna oli ramazan alanud. Linnas silmasin mitmeid tuledes säravaid õllereklaame, aga kahjuks ei müüdud seda kuskil. Rahvas oli sõbralik, abivalmis, püüdsid minuga juttu teha. Mul oma pika poole persseni ulatuva blondi patsiga oli seal raske märkamatult-tülitamatult edasi liikuda. Jagati asjalikku nõu reisiks läbi Türgi, mh ka ohutuse kohta. Näiteks liikluses soovitati väga ettevaatlik olla ja pimedas sõitu vältida, kuna väidetavalt nad ei pea liikluseeskirju eriti millekski ja öösiti liigub päris palju tuledeta traktoreid. Ei soovitatud Kurdistani aladele minna, kuigi esialgne plaan oli Süüriast tagasi tulles just sealt läbi sõita. Tõenäoliselt on Kurdistani Türgi alad viimase ühed kõige militariseeritumad ja seal liikumine raskendatud just selle tõttu – lõputud kontrollpunktid vms. Muid ohte mina ei näinud või eriti reaalseks ei pidanud. Kuigi eestlastel laskub osaliselt süü, miks ei ole maailma kõige suuremal riigita rahvusel oma riiki, aga vaevalt, et seda seal eriti mäletatakse. Teadupärast oli kindral Laidoner üks neist, kes omal ajal käis Türgi ja Iraagi vahele piiri tõmbamas.

Järgmisel hommikul suund tanklasse – paak täis, väike chay. Tihti vaadati imestunult ja küsiti, et miks just Süüriasse sõidan. Näiteks küsiti, et kas sõidan mingi rahuprojekti raames vms. Ei mõistetud, et miks ma nii oma puhkust veedan. Edasine marsruut oli Bosporuse poole. Püüdsin võimalikult vähe kiirteid kasutada, alternatiiviks kujunesid huvitavad mägiteed koos linnade-küladega. Silma jäi üllatavalt palju kiiruseradari märke ja põõsa taga luuravaid politseinikke. Huvitav vaatepilt avanes lähenedes ühele asulale, kui üks džiip tuli vastu ja selle esiklaasi küljes rippus üks sell. Kohalikud vaatasid seda ka üpris imestunud pilkudega, mille põhjal järeldasin, et see ei ole igapäevane nähtus.

Kuna Istanbul ise on jube suur, otsustasin ta mööda kiirteed läbida. Ületades Bosporuse (täpsemalt Fatih Sultan Mehmet’i) silla, kokku on neid kaks (Fatih Sultan Mehmet’i sild on tasuline ja vanem Bosporuse sild on tasuta), otsustasin sealt mõned pildid Istanbulist teha. Jalutades esimese poole, hüppas ühest putkast automaadiga tegelane välja ja hakkas minu peale arusaamatus keeles karjuma – tegin pildid eemalt. Askeldades tsikli juures, mis oli peale silda olevas parklas, tuli üks uudishimulik vaatama, et kes, kust ja kuhu. Sõber ise tundus olevat eemal seisva turismibussi teine juht, millele mingil hetkel hääled sisse pandi ja see meist mööda sõitis. Türklane, märgates viimast, hakkas järsku kätega vehkima ning ähkima, kuna olime suhelnud türgi-inglise-kätejalgade keeles, sain aru, et öeldakse: “Viska oma asjad tagaistmelt kuhugi mujale ja kihutame järgi!” Enne, kui see mulle kohale jõudis, oli ta juba ühe auto kinni suutnud peatada ja sellele istuda. Veidi eemal oli suur ummik ja tõenäoliselt oleks ta oma bussile ka joostes järele jõudnud.

Olles läbinud Istanbuli, keerasin üle mägede Ankara poole. Vahepeal oli kohale jõudnud ka see, et kui palju bensiin seal maksab – illusioon odavast Türgist hakkas tasapisi haihtuma. Bensiini hind, mida mina seal nägin oli tollel hetkel 2,7-3,2 TRY ehk 25-30 EEK-i. Bensiiniäri tundus hea bisness olevat, sest tanklaid oli suuremate teede ääres iga paarikümne kilomeetri tagant ja mitte üks, vaid ikka 3-5 tükki järjest. Kaardiga sai maksta, laua peal oli kümmekond lugemisaparaati – iga kaardi jaoks erinev. Türgi maanteed on üldiselt väga head.

Õhtu hämaruses jõudsin Mudurnusse – väike õdus mägilinnake, mille servas leidus ka hubane võõrastemaja. Sel ajal, kui ennast sisse seadsin, oli ka päike loojunud ja algas õhtusöögiaeg, nimelt täitis majutuskoha esimene korrus restorani funktsiooni. Need, kes kohalikest ei pidanud vajalikuks mošeesse minna, olid kah varakult saabunud sööma. Hiljem linna peal jalutades jäi mulje, et enamus linlastest ikkagi käis õhtusel palvusel, sest ühel hetkel täitusid tänavad mošeedest väljuvatest inimestest, kes kodu poole tõttasid. Järgmisel päeval peale hommikusööki sai linnas veel üks tiir tehtud ja sõit Süüria poole jätkus.

Tee Ankarani oli väga huvitav – mäed, linnad, maalilised pinnavormid. Türgi pealinn ise sai jalgagi mahapanemata läbitud, väidetavalt ei ole seal midagi väärt ka vaadata. Ankarast lõuna poole sõites läks maa laugeks. Tee äärde jäi ka Türgi suuruselt teine järv Tuz Gölü (türgi k. soola järv). Õhtu hämardudes hakkasin ööbimiskohta otsima, nimelt oli plaanis telkida. Ümberringi laiusid lagendikud, mis mulle ei tundunud sobilikud, seega otsustasin eemal paistvate mägedeni jõuda. 50 km pärast jõudsingi esimeseni neist – Hasan Dagi üle 3,2 km kõrgune vulkaan. Kuna selle jalam oli kohalike poolt juba asustatud, otsustasin edasi sõita. Veeresin päris pimedani välja. Mäed olid muutunud kõrgeks ja järsuks ning radu, mis peateelt ära keerasid, oli vähe. Lõpuks siiski leidsin sobiva künka (1175 m), mille kahel pool olevas orus olid asulad ja neid ühendas üle nõlva kruusatee, millest veidi eemal ühe põõsa ääres peatusin. Lebomatil pikutades oli ühelt poolt kuulda imaami ja ka rong möödus kuskilt alt – ei olnud raudteed kuskil teeääres küll näinud. Veidi aja pärast oli kuulda, kuidas palvuselt tulevad inimesed mööda kruusateed ühest külast teise tagasi marssisid, näha ei olnud midagi kuna väljas oli kottpime.

Mulle meeldib värskes õhus ööbida, puhkab kiiremini ja paremini välja ning ka asjade kokku- ja lahtipakkimine võtab vähem aega, seega saab ruttu ratastele. Kuna telki, mis ei olnud mul just suurem asi, kasutan vabas looduses tavaliselt siis, kui on võimalus, et hakkab vihma sadama või ümberringi on häirivaid loomi-putukaid – st, et peab kokku rullima ainult lebomati ja magamiskoti, millele ei kulu peaaegu, et üldse aega. Võrdluseks, et hotellidest õnnestus harva enne kella kümmet liikuma saada, seevastu ööbides tsikli kõrval, sai alati enne päikesetõusu sadulasse ronitud.

Koidikul jätkasin teekonda. Süüria piirini oli veel vaid ca 400 km-t ja oli kindel plaan see enne homset ületada. Mägede vahelt  Lõuna-Türgi Vahemererannikule jõudes, läks temperatuur järsult kõrgemaks – oli lämbe ja niiske. Algas põldude ja kasvanduste piirkond, kus huvitavad niisutussüsteemid. Linnade turgudel ja teede ääres kohtas kõikvõimalike aedviljade müüjaid, eriti palju arbuuside ja melonitega kauplejaid. Päris tihti nägi internetiavarustest tuttavat pilti, kus mootorrattaga sõideti kolme-neljakesi; mitte külgkorviga ratastega, vaid kaherattaliste hiina 125 cm3-tega. Nii jäi silma üks noorpere, kus vanemate vahel istus väike poeg ja ema süles oli beebi. Kahjuks ei suutnud tol hetkel seda jäädvustamaks oma kaamerat haarata. Harjumatuna tundusid ka meeletult ülekoormatud veoautod, kus laadungi laius ületas meetrit mõlemalt poolt kasti serva ja ka kõrgus oli aukartust äratav. Sildade läheduses tegutsesid koormamõõtjad ohutu läbisõidu tagamiseks.

Mõnesaja kilomeeti läbides jõudsin pärastlõunaks Antakyasse. Seal tegin väikese peatuse enne piiri ületamist. LP 2003 aastast väitis, et Süürias ei ole pangaautomaate, mis nagu hiljem selgus on küll aegunud info, ja pangad vahetavad raha ebasoodsa kursiga. Mu paberkupüüride varud olid väikesed ja otsustasin juurde hankida. Kuna oli pühapäev ja pangad suletud, küsisin abivalmitelt kohalikelt nõu. Skeemi järgi tahtsin sularahaautomaadist türgi lirasid ja need kuskil mustal turul dollariteks vahetada. Ühes bensiinijaamas leidus tegelane, kes oli nõus oma autoga mind sõidutama sularahaautomaadini ja ka nn valuutavahetuspunkti. Kaup sai mõlemale poolele rahuldav, kuigi dollareid ei olnud neil piisavalt ja puudujäägi sain eurodes. Tagasi bensiinijaama jõudes oli mu tsikkel kadunud, täpsemalt ei keeranud rooli lukku ja kohalikud uudishimulikud töötajad olid selle turvalisemasse kohta liigtanud.

Rahamured lahendatud jätkus sõit lähima araabia riigi poole. Kuna mul ei olnud Süüria viisat ja polnud 100% ka kindel, et piirilt saan; kuigi jah – siiski piisavalt kindel, olles lugenud ameerika motomatkajast, kellele küsimise peale ei antud viisat ja selle asemel, et ots ringi keerata, ööbis ta piiripunktis ning üritas järgmine päev uuesti. Seekord edukalt. Paaril maarjamaa motomatkajal oli nädal varem see samuti ilma suuremate probleemideta õnnestunud.

Kahe riigipiiri vaheline ala ranniku ääres on väga mägine. Enne piiri kruvisin ka oma GPS-seadme ratta küljest; LP väitis, et see võib piiril kaasa tuua nn lisa makse. Türgi piiripunkti jõudes ütlesin, et tahan Süüriasse minna, aga mul ei ole viisat. Saadeti üle piiri uurima, kas mulle antakse või mitte. Süüria väidetavalt ametlik poliitika on, et kui viisataotleja kodumaal ei ole Süüria saatkonda, saab selle piirilt. Tegelikkuses sellel mingit reeglipärasust ei ole ja see toimub nii ja naa. Rolli mängivad nii sinu kodumaa kui ka nägu. Läksingi positiivselt meelestatult ja rõõmsal ilmel vaatama, et mis saab. Siin-seal “tsillisid” heledates mundrites piirivalvurid, kes käega viibates tervitasid. Juhatati ametniku juurde, kes ka inglise keelt mõistab. Küsiti, et kes, kust ja kuhu – kas ikka ka Jordaaniasse ja Liibanoni ning hoidku jumal selle eest, et Iisraeli. Minu jutt, et Süüriasse ja siis Türki tagasi oli neile meeltmööda, küsiti täpsustavalt, et kas sinna, sinna ja ikka sinna ka lähed. “Sir, why don’t you have the Syrian visa?” Seletasin, et minu kodumaal ei ole Süüria saatkonda ning Istanbuli ja Ankara, kus on, sattusid läbides nädalavahetusele. Peale mõningat vestlust küsiti seda uuesti ja uuesti – vastasin sama moodi. Ühel hetkel läks ametnik kõrvalruumi arvuti taha ja tagasi tulles: “Sir, you can have Syrian visa!” Tuli tagasi Türgi poolele minna ja sealt ennast välja kirjutada.

Süüria piiripunktis oli ka pangakontor rahaliste tehingute jaoks – ühesõnaga ametnikud raha ei küsinud. Täitsid hunniku pabereid, käisid kontoris lõivu maksmas, said tšeki ja asusid uuesti ankeetide kallale. Nii oma kolm korda. Ühest eemalolevast putkast tuli mingi tempel saada ja anti ka mingi paber öeldes: “undola-undola!”. Ei saanud päris hästi aru ja pakkusin talle vastu erinevaid pabereid. Lõpuks jõudis kohale ja ütlesin: “Aa, one dollar!” Sõbra nägu läks kõrvuni ja noogutas. Õnneks mul rahakoti vahel oli ka üks ühe dollariline – ülejäänud tunduvalt suuremad, seega ei teinud sellest probleemi. Kulud piiril kokku mäletamist mööda ca 100 dollarit: 12$ viisa ülejäänud tsikli kindlustus koos sissesõiduloaga. Ka pangaametnik oskas inglise keelt ja sai veidi vesteldud – kõigil tundus olevat hea meel, et ma nende maad külastan. “Ahlan wa sahlan – Welcome!

Tulema sain sealt, kui päike oli keeranud juba õhtukaarde. Tahtsin enne pimedat mõnda suuremasse asulasse jõuda. Kuna mul polnud korralikku kaarti – oli A5 formaadis turisti kaart LP ühel lehel, millel märgitud suuremad linnad ja teed koos vaatamisväärtustega, ning GPS-is olev maailmakaart, kus märgitud samapalju linnu ja teid. Lähima mõistliku asulana tundus Latakia. Esimene silt, mis vastu tuli näitas sinna 160 km-t; enne pimedat ei oleks kuidagi sinna jõudnud, samas see oli ebaloogilises vastuolus kaartidelt loetavate vahemaadega. Tegelik teekond sinna kujuneski 100 km lühemaks. Liiklus oli lahedalt hõre, tee ise kahesuunaline, eraldatud betoonblokkidega ja märgistatud kiirteena – kui õigesti mäletan, oli kiirusepiiranguks 110 km/h. Harjumatu vaatepildina ületasid kohalikud kiirteed üle kiviplokkide ronides ja võimaluse korral ka nende vahel leiduva prao kaudu. Sõidukite tagasipöördekohti oli hõredalt.

Süüria liiklusest lähemalt. Kui kiireteedest juba juttu oli, siis ei käitunud seal harjumatult ainult jalakäiad, vaid ka sõidukite juhid – sõideti mõlemas suunavööndis mõlemat pidi, kuigi korrapäraselt; st vastassuunas sõideti ainult tee serva mööda. Põhjuseks, et tagasipöördekohti oli vähe ja ärakeeramised olid halvasti märgistatud. Mootorratastega mahtus osade kohtade pealt ka blokkide vahelt tagasi keerama. Vastandiks sellisele harmoonilisele kulgemisele asulatevahelistel trassidel oli linnade liiklus; ühesõnaga kõige otsemas mõttes võtab selle kokku – KAOS. Liiklusmärgid, valgusfoorid, suunavööndid ei läinud kellelegi korda. Linnade keskustes oli iga valgusfoori juures politseinik, kes vile ja sauaga liiklust reguleeris; täheldada võis, et langetas oma otsuseid foori kaasabil. Põhireegel, kuidas mina asjast aru sain, oli, et kui näed, et jõuad enne teist manöövri sooritada, tuleb sellest signaaliga märku anda ja vastupidi. Paar korda pidin hädapidurdust tegema.
Nägin ka ühte liiklusõnnetust pealt, olles ise õhtustamas. Osades linnades olid asfaldist märgistamata nn lamavad politseinikud, mida õhtuhämaruses näeb väga hilja ja ühest sellisest põhjustatud äkkpidurdusest toimuski õnnestus tagant otsasõidu näol. Nägin ka ühte politseinikku, kes hüppas oma Suzuki selga ja hakkas tema vilekorraldustele mittealluvat juhti taga ajama. Sõidukiteks palju mootorrattaid ja autodest pooled tundusid olevat taksod. Tsikliteks Hiina 125 cm3-sed. Lääne masinate vähesuse põhjuseks olid väidetavalt ülikõrged impordimaksud, sama numbrimärgita sõiduki sai Liibanonist (viimases enamuse numbrimärgita sõidukite omanikeks on Hezbollah' liikmed) smuugeldades kordades odavamalt. Ametlikuks sai need teatava keerulise skeemi järgi, millel pikemalt ei peatu.

Enne pimedat jõudsingi Latakiasse (pop. 0,55 milj.). Äärelinnas peatusin ja uurisin LP-st linna kaarti ja võimalike ööbimiskohtade asukohti koos kirjeldusega. Lähedal seisvad küsisid, et mida ma otsin. Neile selgeks teinud, anti mõista, et vabasta tagumine iste ja juhatan kohale. Nii saigi teoks ja mõned hetked hiljem olin sihtpunktis. Hotellid olid üldiselt täis, kuna ramadaan ja palju pulmi jne. Hotell asus peaväljaku lähedal. Päikese loojudes seadsin sammud linna peale. Uksest väljudes avanes vaatepilt ümber mošee palvetavatele muslimitele. Jäi mulje, et linnas on muslimite arvu kohta vähe mošeesid. Latakiat ennast oma olemuselt võrreldakse pigem Kreeka, kui araabia linnadega.

Hommik. Sai üle poole päeva linnas ringi kolatud, mh külastatud püssimeestega turvatud kinnist kalasadamat, tutvutud paljude inimestega, käidud külas. Tõsine üllatus oli, kui askeldasin oma tsikli juures ja kolm kena tüdrukut tulid minuga juttu puhuma – seda siis islamimaal. Olgu kohe ära märgitud, et Süüria elanikkonnast on ca 10% kristlased, täpsemalt kreeka õigeusklikud ja läänerannikul on nende osakaal veel suurem.

Süüria pindala, millest suure maaala katab kõrb, on ca 4x suurem kui Eesti ja elanikke ca 15x rohkem.

Tahtsin õhtuks järgmisse linna jõuda – Tartusse. Asjade kulgedes see siiski nii ei läinud, vaid jäin ca 30 km enne linna toppama ühte külla – Dafar Safrasse ja koguni kolmeks päevaks. Tegemist oli kristlaste asulaga – seal oli 12 kirikut ja üks mošee. Nii nagu mujalgi ranniku ääres, oli seal palju istandusi ja kasvuhooneid. Ega mujal ei olegi eriti maad, mida võimalik harida. Põhi artikliteks selles piirkonnas olid tomatid.

Et, mis ma seal kolm päeva tegin – tutvusin lähemalt kohaliku eluoluga, milleks parim võimalus vist ongi, et võtad aja maha ja sulandud, niivõrd kuivõrd see võimalik on, kohaliku ellu.

Inimesed elasid üldiselt hästi, kuigi nende sissetulek võrreldes meiega on tunduvalt väikesem, samas ka kõik kulud. Praegune president Bashar al-Assad (alates 2000 a.), võttes üle oma isa koha, kes oli võimul 30 aastat, on kohalike seas väga populaarne. Tema väidetavalt oli ka üks interneti maaletoojaid. Juhi pilti võis kohata igal pool; rääkimata plakatistest, olid need nii autode kui ka mootorrataste tuuleklaasidel. Rannikuäärsed elanikud tundusid jõukamad kui sisemaal elavad. Olid arvutid internetiühendusega, mis suhteliselt aeglane. Huvitav oli kohata seal kodanikku, kellel autos rüperaal koos võrguühendusega. Mobiiltelefonid olid loomulikult kõigil ja uhkemad, kui minu 5 aastat vana mustvalge ekraaniga. Põhi liiklusvahend oli mootorratas, milleks, nagu varemalt mainitud, hiina 125 cm3-sed tuunitud tsiklid. Enamusel olid istmed kaetud spetsiaalse narmastega vaibaga. Nägin ratast, mis käivitus distantsjuhtimiselt – vinge. Külas oli ühel priskemal tomatikasvatajal uhke valget värvi kastiga USA maastur; kuna autode valdkonnas suhteliselt võhik, ei jätnud marki meelde. Ta uhkustas ka oma püstoliga, mis tal kindalaekas väidetavalt igaks juhuks oli. Relvadest veel, õhtuti-ööseti jalutasid rannaäärsetel teedel sõdurid, kes jutu järgi jahtisid salakaubavedajaid.

Dafar Safras valitses meeldiv ja rahulik miljöö. Ei mäleta, kui paljude inimestega seal kohtusin, aga tundub, et poole külaga. Esimese päeva tutvustuur lõppes õhtul kohaliku poe juures, kus mängiti piljardit ja joodi õlut ning hiljem liiguti kiriku juurde, mis sai mulle varjualuseks kaheks järgnevaks ööks. Kirik oma ehituselt oli väga praktiline: esimesest korrusest pool oli saal jumalateenistusteks, ülejäänud osa moodustasid eluruumid. Teisel korrusel oli kohaliku preestri elamine. Õhtu, mida täitis meeleolukas vestlus araki ja sakuska saatel, venis väga pikaks. Kui lärm väga suureks läks, tuli ka püha isa akna peale vaatama, et mis toimub. Pahaseks ta ei saanud, vaid rääkis sõbralikult meiega juttu. Kes ei tea, siis arak on viinamarjadest aetud aniisiga maitsestatud viin. Kohalikud joovad seda veega lahjendatult, huvitava fenomenina muutub läbipaistev vedelik viimasega segades piimjasvalgeks.

Hommikul jätkus tutvumine küla ja kohalikega. Ringi liikusime tsiklitega, sest vahemaad olid pikad; pool asulast oli päris ranna ääres ja ülejäänud osa seal lähedal asuvatel mäenõlvadel miljonivaatega merele, kus autolaiused teed ja kohati ainult jalgrajad. Kiivrit pähe ajama hakates öeldi, et ära topi, sihtkoht on siin samas lähedal ja väljas on palav. Nii saigi kohalike kombel ilma kaitsevarustuseta mööda mägiteid ringi lastud. Miks kohalikud kiivrit ei kanna on pigem sellepärast, et enamusel pole kiivrit ja kellel on, ei kanna seda lähiümbruses ringi sõites mugavuse pärast.

Kui on soov tõsiselt adrenaliinirohkeid elamusi saada, siis ühe võimalusena võib oma ratast kohalikele sõitmiseks laenata. Sai tsikkel antud ühele, teisele ja siis ka kolmandale. Viimane neist jäi kadunuks päris pikaks ajaks. Poole tunni möödudes muutusin juba rahutuks ja küsisin, et kus ta on. Ei kartnud, et ratas pihta pandud, vaid äärmisel juhul sodiks sõidetud, seda enam, et kohalikud on harjunud sõitma euroopa mõistes väikese kubatuuriga tsiklitega. Vastati muretult, et ole rahulik, küll ta tuleb. Möödus veel ca veerand tundi ja pärisin uuesti. Mõistnud, et mu mure tõesti suur, otsustati motoässale helistada. Peale telefonivestlust teatati mulle, et ta läks koju dušši alla. “Mida kuradit, mis jama nad ajavad!” mõtlesin. Järgneva veerand tunni jooksul saabuski mu tsikkel koos higise ja näost särava juhiga. Näitas näpuga indikaatorite ja bensiinipaagi peale ning ütles, et bensiini hoiatuslamp ei tööta ja ostis 5L bensiini juurde. Osutasin näpuga reservi kraani peale, millega oleks ca 100 km veel sõita saanud, ilma et oleks pidanud tsiklit bensiinijaama lükkama. Kõik hakkasid selle peale naerma. Tundus, et mõne mehe jaoks oli minu twin’iga sõit elu õnnelikem hetk. Kui tsikliga oleks midagi tõsist juhtunud, siis ilma selleta riigist lahkumine oleks päris suur probleem olnud, läbi oleks tulnud teha meeletu bürokraatlik kadalipp. Mis veel tsiklisõitu puutub, siis kohalike eestvedamisel sai sellele kultuuriruumile omapäraseid liiklusmanöövreid õpitud, viimaseid eeskirjades ei kirjeldata. Näiteks kiirteel selleks mitte ettenähtud kohas tagasipööret tehtud (betoonblokkide vahelt) ja punast tuld ignoreeritud, kui see paistis ohutu. Sellised manöövrid olid ikka väga harjumatud ja vastukarva, aga mis teha.

Päeva jooksul juhtus veel mitmeid huvitavaid pisiseiku, mh tehti mulle ettepanek ka naine võtta sealt külast ja kaasavaraks pakuti maja. Nii nagu araabia maadele kombeks kauplemine, vastasin naljatades, et kui kaks naist, siis lööme käed. Seaduse järgi võib Süürias ametlikult abielluda nelja naisega ja mitteametlikult omada veel rohkem, aga suur enamus ajab läbi siiski ühega. Selle nalja peale saadi päris pahaseks ja öeldi, et kas sa oled mingi muslim või. See selleks, aga jäi mulje, et kohalikel ortodoksidel oli väga oluline ennast identifitseerida kristlasena ja mitte-muslimina. Osadel noortel oli õlale rist tätoveeritud, muust sümboolikast rääkimata. Nagu juba varemalt mainitud oli seal palju kirikuid, tihti mitu tükki kõrvuti; ka selle kiriku kõrvale, kus ma ööbisin, oli juba uue jaoks vundament valatud. Kui küsisin, et milleks selle kõrvale uus, vastati, et tuleb suurem.

Õhtu lõppes jällegi pühakoja terrassil rüübates arakki ja matet, kes mida eelistas. Andsin mõista, et homme ma kindlasti lahkun, kuigi esialgselt plaanisin seda juba täna teha. Üldiselt mulle see küla meeldis, kellelgi ei olnud kunagi kiire, kõik olid ülisõbralikud ja abivalmis, söök kasvas kõigil ukse taga – suu hakkab vett jooksma, mõeldes tagasi neile pirakatele mahlastele granaatõuntele, mis kasvasid iga kodu ümbruses. Seal olles ei kulunud mul ka sentigi raha.

Järgmisel päeval sai sõpradega hüvasti jäetud ja Tartusse põrutatud. Süüria suuruselt teine sadamalinn oma ristisõdade ajast pärit vanalinnaga on huvitav. Pärast tunde linnas ringi kolamist mõtlesin rannapromenaadil mõnda kohvikusse maha istuda ja paar õlut teha. Suurema vaevata leidsingi koha, kus õllekraanid juba kaugelt paistsid. Paludes endale õlut lasta, vastati, et ei ole – ramadaan. Olles kogenud, et ramadaan ei kehti Süürias igal pool, küsisin, et kas siin kuskil on ka mõni kristlaste koht, kus õlut müüakse. Öeldi, et me oleme siin kõik kristlased, aga me austame muslimite ramadaani ja sellest tingitult ei paku ka alkohoolseid jooke. Päike oli selleks ajaks ammu juba loojunud, ümberringi istus rahvas, kes imes vesipiipu ja lürpis teed, viimasega pidin ka ise piirduma. Ramadaani ajal ei tohi päikese tõusust loojanguni süüa ega juua, kaasa arvatud vett. Suguelu on samuti keelatud.

Õhtul lonkisin tagasi oma hostelli. Minu saabudes vaatas selle omanik eesruumis televiisorist uudiseid ja kutsus mind teed jooma. Oma abilise saatis ta välja midagi hamba alla otsima. Peremees oli väga huvitav tegelane, hämmastas mind oma teadmiste ja laia silmaringiga. Tal oli kindel plaan oma päranduseks saadud vanalinna kolmekordne maja maha müüa ja koos perega Euroopasse elama asuda. Kuhu – seda ei teadnud ta veel. Seda kuulsin päris mitmelt, et Süüria on tore riik, aga tahaks kuskil mujal elada. Tema ei arvanud, et see ka tore on. Pärides turvalisuse kohta, vastas, et suhteliselt turvaline, kuritegevus on väike, aga kõik vanglad on täis – tuleb tuttav? Ringiliikudes hoiatati mind seal päris tihti, et ma oleksin ettevaatlik ja valvaksin oma asju. Aeg-ajalt pidi ka inimesi kaduma, aga kus ei kaoks. Turistidest kaovad tavaliselt naissoost olevad. See ei ole igapäevane nähtus ja sellest ei tohiks end heidutada lasta. Kevadel oli üks kanadalanna kadunud, temani viiva info eest pani perekond päris suure vaevatasu välja (25 000$), aga ei midagi. Hosteli omanik arvas, et ta on surnud ja oma kadumisele aitas ta ise oma sobimatu käitumisega kaasa. Tõesti, üksi naisterahvana ei julgeks seal ringi liikuda küll.

Hommikul sai linnale veel üks tiir peale tehtud. Järgmiseks sihtpunktiks oli vana ristirüütlite kindlus Crac des Chevaliers. Vältides kiirteed, otsustasin üle mägede mööda külateid sinna välja jõuda. Teede kaarti mul ei olnud endiselt, teada oli umbkaudne asukoht LPi A5-formaadis kaardi pealt ja ka enda asukoht GPS-is olevalt maailmakaardilt. Nagu arvata võis, kujunes teekond väga huvitavaks. Et sihtkohani jõuda, tuli tihti teed küsida, näidates LPs olevat kindluse pilti ja vastavat araabiakeelset teksti. Abiks ei olnud araabia, kohati ka ladina tähtedega teeviidad. Edasi kulgemine oli aeglane, teed küsides pakutigi teed, tuli maha istuda, rüübata klaasist, veidi juttu puhuda ja siis jälle edasi liikuda. Õhtustasin ühe pere juures, kus noorem põlvkond einestas koos minuga, aga vanem pidas kinni ramadaanist. Peretütar oli lõpetanud ülikooli ja rääkis head inglise keelt, seega oli tõlgiks meie omavahelises vestluses. Atlase abil, mis oli huvitav oma detailide vähesuse poolest ja meenutas pigem kümneaastase poolt päris atlasest oma käega mahajoonistatut, tegime kindlaks, kust ma pärit olen. Huvitavaima küsimusena küsis vana peremees, et kelle poolt ma siis ikkagi olen, kas ameeriklaste või venelaste poolt.

Edasi sõites ning vahel ikka ja jälle teed küsides oli päike juba õhtukaarde veerenud. Mind kostitanud pererahvas kirjutas paberile ka mõned araabiakeelsed väljendid, mis pidid abiks olema tee küsimisel. Lõpuks jõudsingi nende abil vanade varemete juurde, mida nähes taipasin, et mind on valesse kohta juhatatud. Oli juba päris hämar ja vaja leida ööbimiskoht, telkimiseks sobivat kohta ei näinud, kuna mäed olid tihedalt asustatud või põldudega kaetud. Leidsin ühe tsiklimehe, kes eskortis mind lähima suurema asulani. Järgnevad kilomeetrid kujunesid reisi huvitavaimaks. Kitsad mägiteed läbi kitsaste tänavate ja huvitavate majadega külade... Raske sõnadega edasi anda, oleks tahtnud seisma jääda ja pilti teha. Jõudsimegi linnakesse, milles palju majutusasutusi, nimelt oli tegemist ühe kohalike seas populaarse puhkuse veetmise kohaga – tuldi siia just suviti mujal lõõskava päikese eest varju. Peatudes ümbritses mind momentaalselt mitmekümnepealine uudishimulike punt. Hotellid olid seal kallid Süüria mõistes, ca 1000 Süüria naela (SYP) ehk 20$. Kuna minu finantsvahendid olid päris nirus seisus, oli iga nael arvel. Otsimise ja kauplemisega proovisin saavutada odavaimat.

Varavalges hüppasin sadulasse ja suund Crac des Chevaliers’le. Keskpäevaks olingi jõudnud kauaotsitud kindluseni, mis juba kilomeetrite kauguselt ühe mäe otsast paistma oli hakanud. Ehitis on võimas, tegemist ühe paremini säilinud keskaegse ristirüütlite kindlusega. Inglise kuningas Edward I kasutas selle eeskuju oma losside rajamisel. Kuna tegemist turistidele ehitatud atraktsiooniga, siis selle ümbruses tolgendas palju tegelasi, kes kõik tahtsid selle pealt mingit kasu teenida. Nii pidid pea karvupidi kokku minema üks ühejalgne papi ja vaimse puudega poisiklutt minu tsikli valvamisõiguse pärast. Mina nendega midagi kokku ei leppinud ja sammusin sissekäigu poole. Turistide pileti hinnad vaatamisväärsustele on päris kõrged, kohalikele ja tudengitele pea 10x odavamad. Ei mäleta täpselt, kas pilet maksis 250 või 300 SYP e 5$ või 6$. Ei kirjelda lossi siinkohal lähemalt, pildid räägivad paremini. Olles tunde seal ringi kolanud ja oma uudishimu ammendanud, manades silme ette pilti, et mis siin kõik võib olla toimunud viimase tuhande aasta jooksul, oli aeg edasi liikuda.

Peatuda otsustasin Homsis, kust oleks järgmine päev mugav startida kõrbelinna Palmyra poole. Vaadata ei olnud seal eriti midagi, seetõttu seadsin ennast loojanguks ühte restorani, kus valmistuti vastu võtma päev läbi paastunud muslimeid. Koht täitus perekondadega, kes mošeesse minemise asemel otsustasid otse restorani tulla. Imaami palvelekutse kuulati viisakalt lõpuni ja siis läks lahti. Toitu pakuti rootsi laua stiilis. Suupisted olid väga maitsvad, oma hea köögi poolest on Homs Süürias tuntud. Katusealuseks leidsin omale motellilaadse asutuse, kuhu jällegi eskortis mind kohalik motomees. Inglise keelt ta hästi ei mõistnud ja lausus administraatorile peale hinna kokkuleppimist mõned araabiakeelsed sõnad, mida palus minule tõlkida – seda ka punastades tehti: “Me elame siin kõik sõbralikult koos – muslimid ja kristlased ning me kõik armastame üksteist.”

Üles ärganud, asjad kokku pannud, oli aeg edasi Palmyra poole liikuda. Vaja oli enne ka paak täis tankida, sest teadaolevalt ei olnud teepeal ühtegi bensiinijaama. Viimaseid asusid suhteliselt harali, paiknedes tavaliselt linnades või nende lähedustes ja pea alati pidin neid otsima, sest need ei torganud üldiselt foonilt silma. Leidsingi peale tükki aega otsimist ühe Homsist väljasõidul Palmyra poole. Tanklasse keerates väljus sealt auto, mille juht hüüdis, et bensiini ei saa. Mõtlesin, et peab saama, sest ei olnud kindel, kas oma pooliku paagiga vean Palmyrasse välja. Töötajad olid tankla kõrval ja askeldasid ümber tsisternauto, samal ajal üks vehkis käega, et bensiini ei saa. Ühel hetkel hakkasid nad autot lükkama, hüppasin sadulast ja panin oma õla kah alla. Peale seda tänati ja küsiti palju bensiini vaja. Liiter maksis Süürias 30 SYP e 0,6$. Paak täis, jätkus sõit kõrbe lõõmavas kuumuses Palmyra poole. Maastik oli minule huvitav ja vahelduv, muutudes laugest mägisemaks, taimederohkemast vaesemaks ja vastupidi, aegajalt möödusid omapärase arhitektuuriga külad ning beduiinide telklaagrid.

Peale väikest peatust edasi liikuma hakates avastasin, et mu esirehv on täiesti tühi ja sõitmine võimatu. Meenus ka terav kivi, millest veidi aega varem üle sõidetud sai. Mis siis ikka, olemas oli varukumm ja ka lappimiskomplekt koos pumbaga. Oli keskpäev ja väga kuum, plastikust tööriistakott, mis tavalistelt on suhteliselt jäik, meenutas oma elastsuselt pigem pakkekile, päikese käes vedelevad tööriistad kätte võttes pea põletasid. Et mitte ise ära kõrbeda, kandsin pikkade varrukatega särki ja kiivrisukka. Olles ratta alt ära kiskunud, ilmus minu juurde üks beduiin, kes hakkas mind abistama. Kõigepealt küsis vett ja siis aitas lohvi ära vahedata. Saanud ratta alla, asus ta ka kohe pumpama. Viimaseks oli jalgratta voolikuta minipump, mis selles kuumuses ei tahtnud hästi ventiili otsa sobida. Kui juba mõned hetked pumbatud ja rehvi rõhk ikka ei tõusnud, tekkis kahtlus, et ka see lohv on katki. Kodus enne teele asumist sai uued rehvid pandud ja vahetamise käigus heebliga kummi kogemata auk torgatud. Sellele sai lapp peale pandud vastavalt vulkaniseerimiskomplektis olnud juhendile, aga nagu selgus, ei olnud see piisav ja õhupidavust ei vaevunud ka kontrollima, kuna oli kiire. Mõistes, et pean uuesti ratta alt kiskuma, oli sõber teise lohvi täis pumbanud ja ütles, et siin on väike auk, mis peab mõnda aega vastu, pane see alla ja sõida veidi edasi, siis tuleb rehviparanduskoht. Kogu vestlus toimus araabia-kätejalgade keeles. Uskumatu, kui hästi üksteise keelt mittemõistvad inimesed teineteisest aru saavad. Sõber surus kätt ja soovis edu ning läks omateed edasi. Mis seal ikka, otsustasin lohvid ära parandada ja oma teekonda jätkata. Sättides oma asju avastasin, et mu pump on kadunud, vaatasin kõik kohad läbi – mida pole seda pole. Abiline oli juba oma neljarattalisega silmapiiri taha kadunud. Oli selge, et ta arvas, et tal läheb minu pumpa rohkem vaja kui mul. Tõenäoliselt sokutas selle oma autosse ajal, kui mina teisel pool tsiklit ratast alla ukerdasin, sest kui ta oma masina poole sammus, tal seda käes ei olnud. Polnud pumpa ka kelleltki laenata. Mis siis ikka, panin asjad kokku ja üritasin edasi minna, kiirust eriti üle 10 km/h arendada ei saanud, ratas vingerdas ja loperdas ees. Umbes kilomeetri pärast olidki mõned hooned, milledes eeldasin olevat varemalt mainitud rehvitöökoja. Andes signaaliga enda sealolekust märku, ilmuski minu juurde üks tegelane, kes kohe probleemist aru sai. Kohapeal oligi väike rehvitöökoda. Meister näitas oma osavust parandades lohvi ratast alt ära võtmata – nimelt kiskus ta selle ühe serva alt välja, pani augule lapi ja rehvi peale tagasi. Kõik olnuks suurepärane, aga kahjuks tegi ta heebliga rehvi veljele ajades uue augu. Võtsime ratta ikkagi alt ja mõne hetke pärast olid mõlemad katkised lohvid paigatud. Töömees avaldas siirast imestust selle üle, et kuidas ma üldse sinna sattusin.

Mõnekümne kilomeetri pärast olingi Palmyras, mis kohalike seas tuntud kui Tadmor. Esimene nimi tähendab kreeka ja teine aramea keeles “palmi puud”. Tegemist on oaasiga keset kõrbe, mis paikneb kunagisel siiditeel ja on umbes poolel teel Vahemere rannikult Eufrati jõe äärde. Iidsest linnast on järel ainult varemed, mis annavad aimu kunagisest hiilgusest. Suur osa ehitistest lagunes 11. sajandil toimunud maavärina tagajärjel. Varemete ümber on kerkinud uus linn, kus elab mõnikümmend tuhat inimest. Ei saanud aru, millest nad seal elatusid, kas tõesti ainult turismist. Sealsed turistipüüdjad alustasid tegevust juba varases nooruses, rääkisid suurepäraselt inglise keelt ja ei olnud ka ülemäära tülikad. Suureks abiks oli siin mu kaherattaline, mis liigse tähelepanu minult endale tõmbas. Sellest hoolimata õnnestus neil mulle mõned asjad parseldada. Samas soovisid, et ma kingiks või annaks neile mälestuseks oma sõidujope või päikeseprillid.

Õhtul soovitati mäeotsas asuva kindluse juurde päikeseloojangut vaatama minna, mida ma ka tegin – ei olnud just suurem asi vaatepilt, kui päikest varem näinud. Õhtustasin ühe turistipüüdja juures, kes veenis, et linnas olevad söögiasustused on kõik hõivatud päev läbi nälginud perede poolt. Toit oli maitsev ja valik päris suur. Sõber rääkis veidi linnast ja oma perekonnast: elas seal majas oma naise, vanemate, venna ja õega. Lahkudes luuras mind kardinate tagant elev naispere, kes kohates minu pilku, varjus häbelikult.

Tahtsin ka veidi uues linnas ringi vaadata, semu tahtis mind saata ja seda ka järgmisel päeval teha. Mina ei olnud sellest eriti huvitatud. Ta küsis päris mitmeid kordi, et palju ma talle pärast raha annan. Küsisin seepeale, et palju sa tahad. Vastas: “Sa oled mu sõber, maksa nii palju kui tahad.” Ütlesin seepeale, et sõbrad ei küsi niimoodi raha. Selle peale ta muigas ja ei osanud midagi vastata. Maksin talle õhtusöögi eest, mida arvasin olevat õiglane – jäi rahule, kuigi tundus, et lootis rohkem saada. Pärast seda ma teda rohkem ei näinud. Linnas liikusin ringi kohalike kombel tsikliga, kandmata sõidujopet ja kiivrit, samas linnas oli liiklus hõre ja kiirus ei küündinud eriti üle 20km/h-s. Mitmed  korrad hõigati ja joosti teepeale ette ning paluti mul seisma jääda. Pakuti teed, räägiti juttu; ühes kohas istusin nooremapoolsete tegelaste juures, kes piidlesid muslimi “tibisid” ja lootsid vist minu kaasabil omale rohkem tähelepanu tõmmata. Ühel hetkel sõitsid kaks politseiautot, milledest tormas välja trobikond seadusekaitsjaid, meie lähedusse, ja sööstsid ühte majja. Me seltskonnas oli üks selle elanik, kes läks asja lähemalt uurima – tagasi ta enam ei tulnud, vaid lahkus koos mundrikandjatega. Oma hotelli, mis asus linna servas, tagasi sõites nägin ühte tegelast, kes loopis kividega üle tänava asuvate majade aknaid ja sinna poole jäävaid inimesi – arusaamatu. Ei näinud, et kellelegi oleks pihta saanud, aga klaasid klirisesid küll. Sealt vahelt läbi sõites lootsin, et ta mulle kiviga vastu pead ei lajatata, seda enam, et ma ei kandnud kiivrit. Nähtust hotellipersonalile jutustades, ei avaldatud kuuldu üle erilist imestust. Oma toas olles märkasin, et paagikotist on kadunud minu MP3-mängija. Pidasin seda tol hetkel loomulikuks kaoks ega tundnud erilist materiaalset kahju kannatada saanud, pigem nentisin kurvastusega, et koos sellega on kadunud ka kõik lahedad araabia muusikahitid jm palad, mis Dafar Safras mulle sinna laaditi. Samas ei oldud muud võetud, palju väärtuslikum peegelkaamera ja ka kogu aja lenkstangil olev GPS olid alles. Taheti võtta midagi sellist, mida kohe ei märka. Oma viga, et ei kuulanud teepeal päris tihti tehtud hoiatusi. Kuna Süüria oma olemuselt on ikkagi suhteliselt ilmalik, siis tundub, et šariaat oma karmide karistustega varaste suhtes, milleks käe maharaiumine, ei hirmuta enam. Ei näinud kogu reisi jooksul ka ühtegi ühekäelist; pederastide kohta öeldi küll, et pannakse vangi ja raiutakse näpud maha – asi seegi.

Hommikul tegin tutvust linna varemetega. Hotellist soovitati selleks auto koos juhiga rentida, kuna vahemaad päris suured; mõistlikum ja kindlasti odavam tundus oma rattaga seal ringi liikuda. Turiste oli seal suhteliselt palju, loomulikult ka bussitäis jaapani pensionäre. Varemete külastamise eest tuli jällegi turisti pilet lunastada, eraldi tasustatud oli veel hauakambrite, mis olid päeva jooksul avatud paar tundi, külastamine.

Pärast kekspäeva pakkisin asjad ja võtsin suuna Damaskusele. Päev oli päikesepaisteline ning tuuline, mis oli küll hea ja jahutav, aga samas ebameeldivalt tolmune. Kohale jõudsin tund enne loojangut. Peatunud kesklinnas selgitamaks täpsemalt oma asukohta ja leidmaks mõistlik ööbimiskoht, sammus üks mööduja mu juurde, tegi tiiru ümber tsikli nägemaks päritolumaad ja alustas minuga inglisekeelset vestlust sõnadega, et ta ei ole kohalik ja on ka mootorrattur – Itaaliast. Tundub, et Itaalia tsiklimehed olid tihedad külalised Süürias, sest ka mind peeti esmalt tavaliselt itaallaseks või siis kogu aeg kohvri küljes lehviva sini-must-valge lipu järgi venelaseks. Mees oli ka soolomatkaja, kes tulnud laevaga üle Aadria mere Izmirri ja sealt edasi juba kahel rattal.

Al-Marjeh (Märtrite) väljaku ümber, mis asub kohe vanalinna naabruses, oli palju majutusasutusi. LP kaasabil valisin ulualuseks neist odavaima – 200 SYP (4$) öö, samas tsikli hoidmine valvega parklas oli 300 SYP (6$) (Hinnad, mis Süürias olles ööbimise eest maksin olid vahemikus 200-800 SYP-i või siis mitte midagi.). Tuba oli paras peldik või siis täpsemalt öeldes endine dušširuum, mille seintest torud maha saetud ja seinad üle värvitud, kogukam inimene ei oleks seal mahtunud manööverdama.

Damaskus on üks maalima vanemaid järjepidevalt asustatuid linnasid. Müüriga ümbritsetud vanalinn jaotub juutide, kristlaste ja muslimite kvartaliks. Detailidesse laskumata ütlen, et seal on mida vaadata ja peab oma silmaga nägema. Õhtul seadsin sammud kristlaste kvartalisse, kus pakuti õlut hoolimata kestvast ramadaanist. Samuti tehti seda Märtrite väljakul mõnes asutuses. Enamuses pakuti import õllesid, kuigi oli olemas ka kohalik toodang – BARADA. Küsisin nende käest, et kuidas see ka mekib. Vastati, et esimene õlu maitseb hullemini kui kusi, teine on natukene parem ja kolmandal pole väga vigagi. Võtsingi siis kolm tükki, milledest kaks suutsin ära juua. Maitses kui pärmivesi, huvitavalt oli märgitud alkoholisisaldus (3,5-5,5%).

Olles veetnud pea kolm päeva Damaskuses, otsustasin kodu poole sõitma hakata. Läbides Hama, kus sai mõned tunnid ringi kolatud – oli ilus, vaikne ja puhas linnake – suundusin Alepposse, kus veetsin oma viimase öö Süürias. Meeneks sai kaasa ostedud kolm pudelit arakki. Süüria-Türgi piiripunkt, mille ümber laiusid miiniväljad, sai läbitud probleemideta ja suhteliselt kiiresti. Kurdistani piirialadel pidas mind kinni kümnepealine sõjaväepatrull, kes uuris, kuhu ma lähen. Vastus “Eestisse” oli piisav, et edasi liikuda. Kuna raha oli lõppemas, pidin võimalikult palju lageda taeva all ööbima. Mägedes – hea rahulik magada, hommikul enne päikesetõusu läheb päris külmaks, mistõttu saab vara ratastele.

Päikesetõusul sadulasse hüpates oligi jahe, näpud külmetasid ja said soojaks alles siis, kui päike oli jõudnud mägedevahelt nii kõrgele tõusta, et peale paistis. Kõrged nõlvad asendusid lauge kiltmaaga. Kahe eraldi suunavööndiga teel pidas mind kinni politsei. Neli mundrikandjat viskasid hindava pilgu minule ja tsiklile. Lehviva lipu järgi aru saanud, et tegemist välismaalasega, astus neist vanim ligi ja karjus inglise keeles, et see siin ei ole mingi autobahn ja veel midagi ning siis lubati edasi sõita. Hingasin kergendatult ja sõit jätkus rahulikumas tempos. Tee oli muidu väga hea ja saksa kiirteede kvaliteedile alla küll ei jäänud, võib-olla oli eripäraks see, et aeg-ajalt jalutasid tee peal lehmad, kelledest ühe soolikaid ma veidi hiljem ka päikese käes kallerdumas nägin – vaeseke oli tõenäoliselt rekka alla jäänud. Türgis on imelikud kiirusepiirangud ja kuskilt ei olnud võimalik välja lugeda, et mootorrattaga peab aeglasemini sõitma, kui autoga – asulas 50km/h, asulavälistel teedel 90km/h (70km/h mootorratas) ja kiirteedel 120km/h (80km/h mootorratas). Kinnipidamise hetkel olin neid kõiki numbreid ületanud ja vedas, et ainult sõimata sain. 70km/h läbi Türgi sõita, see oleks ainult kolm korda kiiremini kui kaameliga ja kestnud ajaliselt kauem terve igaviku.

Tahtsin õhtuks kindlasti Istanbulini välja jõuda ja sealt veidi edasi, et telklaagriks sobiv koht leida. Hilisõhtuks jõudsingi linna, heameelega oleks kunagises Konstantinoopolis paar päeva ringi uudistanud, aga polnud enam piisavalt raha – trend näitas, et see saab otsa enne koju jõudmist. Võib-olla järgmine kord.

Olles juba tükk aega mööda kiirteed Bulgaaria poole kihutanud ja linnatuled juba kaugusse jäänud, keerasin trassilt maha ning otsisin laagripaigaks sobivat kohta. Ümberringi laiusid suured põllud, sõitsin ca tund-poolteist enne, kui sobiva koha leidsin. Oli väike metsatukk kuhu kõik ümberkaudsed loomad ja linnud kogunenud olid. Meeletu kisa ja kära nagu džunglis. Heites telki pikutama, jooksis keegi rotisuurune elajas telgi põranda alla ja hakkas karjuma. Paar korda muhu peale koputades lasi ta jalga.

Ärgates tundsin, et eelneval õhtul manustatud süüria oakonserv ei olnud minu maole meelepärane. Neelasin erinevaid tablette, mis mul selle tarvis kaasas olid ja lootsin, et asi saab päeva jooksul korda. Asju kokkupakkides saabus sinna samma üks kalamees oma mopeediga, kes oli mind nähes suhteliselt ehmatanud näoga. Viipasin tervituseks käega, tema vastu ja selgitas, et läheb eemaloleva jõe äärde õngitsema.

Sõit jätkus mööda juba tuttavat teed Bulgaaria poole. Ühe künka tagant hakkas paistma politseipatrull, kes mu rajalt maha võttis. Hetk varem sõitsin ühe auto järel, kes järsku kiiruse maha võttis – mina loomulikult pidin mööda sõitma ja sattusin sel hetkel otse radari vaatevälja. Lubatud kiirus oli mootorratastele 70 km/h ja radar näitas 106. Püüdsin neid veenda, et nad trahvi ikkagi ei teeks, aga vastati, et nad ei saa midagi teha ja kirjutasid välja kviitungi 222 lira, mis on veidi üle 2000 krooni, peale. Tol hetkel mul ei olnudki nii palju raha enam alles. Kviitungile oli muuhulgas kirjutatud, et välismaalased võivad trahvi maksta piiril, milleni oli veel ca 70 km.

Olles kulgenud juba mõned tunnid Bulgaaria teedel, kui tundsin, et enesetunne läheb järjest halvemaks. Lisaks pasanteeriale tõusis ka palavik ja jõud hakkas kontidest raugema. Olukord muutus nii hulluks, et sõitmine tundus juba ohtlik. Aeg-ajalt pikutasin tunnikese kuskil metsaservas, lootes, et ehk läheb veidi paremaks. Ei läinud. Arsti otsima hakata ei plaaninud, sest eesti mees läheb doktori juurde siis, kui surm juba silme ees. Õnneks on Bulgaaria teedel liiklus hõre. Pärastlõunal olin sattunud Sofiasse suunduvale kiirteelõigule, mida ümbritsesid põllud ja kuskilt ei paistnud suuremat asulat, kus võiks olla mõni majutusasutus, milles mõnda aega põdeda. Seega pidasin vajalikuks pikutada ühes parklas, et veidi jõudu koguda, kohalikud peatujad vaatasid vedi imelikult, aga mis mul sellest. Märganud, et päike hakkab varsti loojuma, sundisin ennast sadulasse – enesetunne ei olnud vahepeal paremaks läinud, aga ei tahtnud seal ka ööd veeta. Kiirtee lõppedes leidsingi mägede vahelt sobiva linnakese koos hotelliga. Jäin sinna kaheks järgnevaks ööks. Ratta sai muretult fuajeesse parkida. Tundus olevat vaikne tore asula, mida ümbritsesid mustlaskülad, kus enne lahkumist sai veidi ringi jalutatud.

Teise päeva õhtuks oli enesetunne juba päris hea, seega asusin järgmisel päeval teele. Kilomeetrid möödusid märkamatult. Viimasel sõidupäeval sai üks isiklik rekord tehtud – läbitud päevaga 1200km-t, täpsemalt Lõuna-Poolast Tallinnasse tuldud. Ei soovita seda kellelgi järgi teha, on väga väsitav ja ohtlik. Minul oli raha nullis – tankimiseks otsisin Neste tanklaid, kust sai vastava kaardiga krediiti – telk eelmisest ööst läbimärg, ei soovinud sinna pikutama minna. Eriti ebameeldivaks tegi sõidu Läti piirilt alanud ja Tallinnani kestnud vihmasadu. Kodu lävele jõudes olin rattaga ühte sulanud – tagumik ei tahtnud istmelt kuidagi lahti tulla.

 

 

 

Tsikkel: Honda XRV 750 Africa Twin

Kilometraaž: 10 200

Kestus: 26 päeva (start 8.09.2007)

Marsruut: Eesti-Läti-Leedu-Poola-Sloveenia-Ungari-Rumeenia-Bulgaaria-Türgi-Süüria-Türgi-Bulgaaria-Rumeenia-

Ungari-Sloveenia-Poola-Leedu-Läti-Eesti