KUULIGA LÄBI INDIA
On ju teada tuntud tõde see, kured läinud kurjad ilmad tulnud, tsiklid talve korterisse pandud. Koleda sügise ja talve lihtsamaks üleelamiseks sai vend Janeku ja sõbra Ilmariga sõidetud Indiasse akusid laadima.
Reisi plaan oli lihtne; osta või rentida kohapealt maailma parim mootorratas - Royal Enfield Bullet, millega siis kuu aega mööda Indiat ringi kimada, nautida selle maa ilu ja (liiklus-)kultuuri. Olles õnnelikult maandunud Delhi lennuväljale, oli esmalt tarvis jõuda kesklinna. Taksojuhid olid varmad oma abi pakkuma, õnneks olime neist üht-teist kuulnud. Nii saigi hind 1150 ruupia pealt 300 peale kaubeldud (4Rs-i on ca 1kr-i). Järgmisena sai võetud tuk-tuk (autorikša) ja sellega Karol Baghi kärutatud. See on linnaosa, kus asub suur mototurg, seega oli mõistlik samasse kanti leida ka ööbimiskoht. Olles kolmekesi hädavaevu ennast koos kompsudega tuk-tuki pressinud, teatas juht, et tema Karol Baghi ei sõida, kuna seal olevat hiljuti pommid plahvatanud.
On ju teada tuntud tõde see, kured läinud kurjad ilmad tulnud, tsiklid talve korterisse pandud. Koleda sügise ja talve lihtsamaks üleelamiseks sai vend Janeku ja sõbra Ilmariga sõidetud Indiasse akusid laadima.
Reisi plaan oli lihtne; osta või rentida kohapealt maailma parim mootorratas - Royal Enfield Bullet, millega siis kuu aega mööda Indiat ringi kimada, nautida selle maa ilu ja (liiklus-)kultuuri. Olles õnnelikult maandunud Delhi lennuväljale, oli esmalt tarvis jõuda kesklinna. Taksojuhid olid varmad oma abi pakkuma, õnneks olime neist üht-teist kuulnud. Nii saigi hind 1150 ruupia pealt 300 peale kaubeldud (4Rs-i on ca 1kr-i). Järgmisena sai võetud tuk-tuk (autorikša) ja sellega Karol Baghi kärutatud. See on linnaosa, kus asub suur mototurg, seega oli mõistlik samasse kanti leida ka ööbimiskoht. Olles kolmekesi hädavaevu ennast koos kompsudega tuk-tuki pressinud, teatas juht, et tema Karol Baghi ei sõida, kuna seal olevat hiljuti pommid plahvatanud.
Omapäi meil eriti ringi liikuda ei lastud. Pidevalt tikkusid ligi vuntsid, kes üritasid meid vedada „turismi infopunkti" või kuhugi marketisse suveniire ostma. Kohalikud ei näe turistis lihtsat inimest, vaid kahe jalaga tengelpunga ja sellest tulenevalt ei mõista nad äraütlemist, olgu see nii ilus või kuri kui tahes. Lõpuks andsime alla ja läksime turisti infosse. Nii öelda infopunktid on neil pigem reisibürood, kus mõõduka summa eest organiseeritakse sulle tutvumisi kohalike vaatamisväärsustega. Meil oli seal ainult üks küsimus: "Kus teil siin pommid on plahvatanud?" Seepeale viskas üks mehikestest linna kaardi lauale laiali ning hakkas näpuga osutama; siin, siin ja siin jne. Nagu üks suur sõda oleks üle käinud, Karol Bagh aga jäi välja. Lahkusime laskmata kaela määrida mõnda huvitavat turismipaketti. Leidsime tuki juhi (õigemini tema leidis meid), kes viis meid soovitud sihtkohta, tema arust meile pasliku (kallisse) hotelli. Tuleb mainida, et hindud on väga uudishimulikud ja abivalmis, ka tuki juht polnud erand. Nii, et peale hotelli sisse registreerimist, oli ta kohale toimetanud kohaliku ärimehe, kes pidi meile tsiklid sebima. Kõige selle lahkuse juures, mida hindud sulle jagavad, tuleb jääda ettevaatlikuks, tihti on raske vahet teha siiral abipakkumisel või odaval petuskeemil - mõistlik on eeldada, et sinu vastu kasutatakse enamasti teist ja eriti just linnades.
Hotelli sissekirjutamine oli üsna tülikas ettevõtmine. Täita tuli hirm-suurt raamatut, kuhu tarvis kribida passi ja viisa andmed, kust tuled, kuhu lähed, mis eesmärgiga, kui kauaks, ema nimi jne, pluss passi ning viisa koopiad. Algul arvasime, et tegu on mingi haiglase kollektsioonääriga, pärast hea vaadata, kes tal hotelli külastanud, aga ei, seda tuli teha pea igas hotellis.
Träni tuppa veetud, sai uute sõpradega tsikleid vaatama mindud. Ärimees hüppas ise tuk-tuki lenksu ning vedas meid mööda linna edasi-tagasi. Sõit iseenesest oli päris lahe - polnud ju varem nii kaootilist liiklust näinud. Autod, bussid, veokid, tsiklid, jalgrattad, rikšad, jalakäijad, lehmad, koerad; kõik läbisegi kokku pressitult üksteise võidu kuhugi kiirustamas. Foorid põhimõteliselt puudusid või kui olid, siis neid ignoreeriti; liikumise eesõigust määras sõiduki suurus ja helisignaal, millega anti ümbritsevatele teada, et mina tulen. Möödasõite tehti vasakult ja paremalt, ehk siis sealt, kust parasjagu mahtus. Napilt manööverdasime mööda ühtedest kolijatest, kes kahevahel suurt kappi tassisid, selle keset tihedaliiklusega teed maha panid ning uue järgi läksid.
"Bisnesmääni" näidatud rattad olid kalli hinna ja kahtlase kvaliteedi poolest meile natuke liiast. Oli näha, et tüüp parseldab teiste rattaid, püüdes ise rasvast vaheltkasu lõigata. Soovisime, et nad meid Karol Baghi tsikliturule viiks. Sõbrakesed olid aga vähe pettunud, et nende pakutud rattad loosi ei läinud ja sõidutasid meid hotelli juurde tagasi, öeldes, et turg asub nurga taga, minge jala.
Peale väikest turu-uuringut otsustasime rentida Soni Motorsist kolm maanteekuningat - Royal Enfield Bullet 500-t. Olime lennureisist väsinud ning jätsime tehingu sõlmimise igaks juhuks järgmisesse päeva.
Hommikul lõime Soniga käed. Kuu aega Bulleti renti 17500Rs-i, (4375EEK-i) tagatiseks 200$. Pluss hiljem kuni 2000Rs-i ratta Delhisse tagasi toimetamiseks, juhuks kui ise ei satu tagasi sõitma. (200$ sai rataste tagastamisel tagasi). Kolm kuninglikku tsiklit koos kodukootud tsinkplekist küljekohvrite ja hulgaliselt varuosi pidid meid ootama kolme päeva pärast.
Janek: Täpsemalt, tsikliteks olid Royal Enfield Bullet Machismo 500-d, mis liikusid pea poole kiiremini kõigest muust kohapeal toodetavast. Need olid väga luksid rattad elektristarteri ja ketaspiduriga ees. Esimene neist töötas peale mõnda aega kuidas kellelgi, pidurisadul oli aga jäigalt amorditoru külge fikseeritud, st ta ei saanud liikuda kaasa vastavalt ketta kumerusele. See põhjustas hoopis ketta veel kõveramaks minemist ja kokkuvõttes muutis esipiduri kasutuks. Ilmari rattal juhtus see esimese paari päeva jooksul, minul reisi lõpus ja Lauril vist üldsegi mitte. Mootorratturid teavad kui suur erinevus on esimese ja tagumise piduri pidurdusteekonnas. Oluline nende rataste puhul oli ka see, et tagumise trummelpiduri, mis töötas hästi, pedaal asus paremal ja käigukang vasakul pool, nagu suuremas osas maailmas. Enamus Enfield'idel Indias on nad inglise pärandina vastupidi.
Peale lõunat kolasime ajaviiteks linnavahel ringi. Arvatavasti on Delhi üks jubedamaid pealinnu maailmas. Majad on enamjaolt hirmsad peldikud, ka Connaught Place, mis on linna süda, on pärast inglaste lahkumist jäetud lagunema. Tänavatel vedeleb rohkesti prügi ja sitta, halle puid ehivad kileräbalad. Õhk on lisaks meeletule sudule erinevatest lebradest paks. Viiruki ja karri aroome tummistasid erinevaid fekaalid. Viimaseid poetasid tänavaile ringi hulkuvad loomad ja kohalikud härrasmehed.
Kaardi pealt tundus hea koht õlle libistamiseks ja niisama vedelemiseks linnast läbi voolava Yamuna jõe kallas, ehk on puhtam ja rohelisem. Kohale jõudes oli kerge pettumus. Suur jõesäng oli kokku kuivanud väikeseks pasakraaviks, mille kaldal üüratult suured agulid. See, kuidas inimesed seal elasid ja toimetasid oli kahtlemata vaatamisväärsus omaette. Otsustasime ajutiselt Delhist lahkuda.
Järgmisel päeval sõitsime rongiga Agrasse kuulsat Taj Mahali vaatama. Õhtuks olime päral. Lasime tuki juhil endid hotelli vedada, mis loomulikult ei olnud just odavamate killast, nagu me olime soovinud. Teadupärast saavad rikša- ja taksojuhid kopsakat komisjonitasu, kui nad mõne turisti mõnda hotelli või boutique'i meelitavad. Loomulikult maksad selle kinni sina ja peale ka veel.
Kuna väljas oli pime ja me ei teadnud linnast essugi, jäime sinna. Hommikul otsisime uue hotelli, mille katuserestoranist avanes vaade Taj Mahalile ning tubades sibasid ringi kodustatud rotid ja prussakad. Hind oli meile sobiv 600Rs-i kolme peale.
Taj Mahal oma müüride ja rohelise pargiga oli muljetavaldav, kuid piltide pealt tundub kogu värk kuidagi võimsam. Kohalikud aga arvasid, et hoopis meie kolmekesi oleme veelgi vägevamad kui mingi marmorist mausoleumikökats ning avaldasid soovi endid meiega pildistada. Ja neid ei olnud vähe.
Viskasime põgusa pilgu ka Agra kindlusele, mis kujutas endas 2,5km pikkust kindlustatud paleelinnakut. Väljast nägi välja nagu hiiglaslik liivaloss. Sisse ei viitsinud rahvarohkuse tõttu minna, läksime hoopis ühte katuserestorani ning tegime ühed korralikud söögid-joogid.
Agra vanalinn oli õhtuseks jalutuskäiguks täitsa mõnus kohake. Vanad neljakandilised majad (mis nagu Aladdini multikas), kitsad tänavad, suhteliselt vähe rahvast ja liiklust, tänava ääres vulisevad lahtised kanalisatsioonikanalid, ringi jooksid ahvid, koerad, lehmad. Pimenedes süttisid uulitsatel väikesed lõkkekesed, mille ase tehti päeval tänavale kogunenud prügist.
Järgmise päeva hommikul sõitsime tagasi Delhisse. Kolm Bulletit oli valmis stardiks. Mehhaanikud jagasid kergeid näpunäiteid juhuks, kui miskit peaks lagunema. Küsimusele: tihti ketti tuleb õlitada, öeldi, et pole tarviski, et nendel on automaatne ketiõlitus, e täpsemalt mootor lekib just niipalju kui vaja. Seejärel viidi meid väikesele testsõidule Pusa Hill Forest'isse (suur roheline park kus silkasid ringi paabulinnud). Hea rahulik koht harjutamiseks, kuna seal mootorsõidukiga sõita ei tohtinud. Õhtul hankisime linnast mõned teedekaardid ja kohalikud telefonikaardid juhuks, kui keegi peaks kaotsi minema. Kaardi lunastamiseks oli vaja 100Rs-i, täita hunnik pabereid, passikoopiat ja kolme passipilti. Minul oli aga ainult üks pilt. Janek andis mulle ühe oma vana mustvalge pildi ja Ilmar leidis ka ühe ekstra pildi - asi lahendatud. Hotellis valmistusime sõiduks. Panime paika umbkaudse plaani - sõita otse põhja ja sealt edasi itta Varanasi poole.
Vältimaks suuri ummikuid, oli start hommikul kell seitse. Õnneks oli vennal kaasas GPS, mis aga kahjuks kuvas ainult suuremaid teid. Kõik teed aga olid ühesugused ja märgistamata, raske oli vahet teha pea- ja kõrvalmagistraalil. Nii saigi lihtsalt hoitud põhjasuunda, lootes jõuda kunagi suurele maanteele. Poolteist tundi sõitu ja olimegi linnast väljas; tänu gepsule eksisime suhteliselt vähe, sai ainult üks lisaring ümber kvartali tehtud.
Liiklus oli pehmelt öeldes kole, sain kerge müksu auto käest taha kohvrisse. Ilmar polnud jõudnud veel piduritega harjuda, mille tulemusena oleks tema ja Janeku ratast saanud üks suur tandem-Bullet. Peast jooksid läbi erinevad visioonid, kuidas mu jäsemed varsti igas ilmakaares laiali lendavad. Oleks pidanud tervisekindlustuse suurema summa peale tegema. Adrenaliin möllas. Janek: kinnitan, et esimeses peatuses Lauril käed värisesid. Aja möödudes muidugi harjus ära, said kohalikust liikluskultuuritusest aru ja kihutasid 90km/h (ratas rohkem välja ei läinud) mägedepoole. Janek: Faktilise märkusena mainin, et väikese kallaku puhul näitas GPS korra kiiruseks üle 104 km/h. Õhtuks tahtsime jõuda Kalkasse, mis asus mägede jalamil.
Kaks kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist jäi minu Bulletil elektristarter peale. Kiskusime starteri juhtmed lahti, aeg oli tutvust teha vändaga, millega ratas käivitus esialgu täitsa nooblilt. Jõudsime Kalkasse, päevane läbisõit 300km. Hotell, kus ööbisime, oli oma hiilgeajad ammu ära elanud. Voodiriideid oli viimati pestud möödunud sajandil, seinad hallitasid. Kiituseks tuleb öelda, et kiirelt ühendati vannitoa seinal tilpnenud boileri juhtmed, kuid kahjuks sooja vett ikka ei saanud.
Endid sisseseadnud, läksime kõrvalasuvasse restorani esimest elamusterohket sõidupäeva tähistama. Sõime tulist kitsepada, riisi ja värskelt tandoori ahjus küpsetatud naani, kõrvale libistasime super-strong õlut Thunderbolt.
Humalajoogiga sai vist õhtul vähe liialdatud, kuna hommikul oli tervis kuidagi ootamatult põdur. Õllega on neil seal Indias üldse natuke kehvasti. Esiteks sortiment on kesine ja osades maakondades on alkohol üldse keelatud. Teiseks segatakse õllesse säilitusainena glütseriini, see aga rikub õlle maitset ja tekitab ebameeldivat peavalu. Lonely Planetis on kirjeldatud, et kuidas seda glütseriin pudelist välja saada ja sellest tingitud ebameeldivat pohmelli vältida. Nimelt tuli pudel avada ja tagurpidi täidetud veeklaasi panna ning oodata, millal õlisarnane glütseriin pudelist välja vajub. Kuna see tundus aega nõudev, siis seda me ei katsetanud. Kolmandaks õlu on Indias kallis. Poes maksab õlu 65-80Rs-i, baaris kuni 200. Napsisõpradel soovitan Indias osta viskit, d˛inni või rummi, mille odavamad 0,5L pudelid saab kätte u 100Rs-i eest ja kvaliteet täitsa talutav. Kõige joodavam õlu - Kingfisher, alkoholi sisaldus kuni 5%.
Hommikul liikusime edasi Shimla poole. Teed muutusid mägisemaks, järsud kurvid ja tõusud, vaated olid imelised. Sõita oli täielik mõnu, samas hetkekski ei tohtinud kaotada valvsust, vastasel korral oleks sinust üle sõitnud juudi-jõulupuud meenutav Tata rekka või oleks lennanud üle teeperve paarsada meetrit allapoole. Mida kõrgemale me ronisime, seda külmemaks läks. Peagi oli vastas esimene lumi. Teed kattis kohati kiilasjää. Võimsatest vaadetest lummatuna vajutasin jäätunud teel esipidurit, mille peale minu Bullet otsustas jalge vahelt ära karata. Õnneks kiirused olid väikesed ja miskit hullu ei juhtunud. Janek: Tegelikult oli nii, et meie Ilmariga saime aru, et me sõidame jääl ja otsustasime vaikselt seisma jääda ning jalaga katsuda kui libe see on. Lauril aga ei olnud jääst aimu ja vajutas uljalt esipidurit, millele järgnes plekikolin. Täpsustuseks olgu lisatud, et peamagistraalidel olid väljas töötajad, kes siis jõudumööda jääd liivatasid, kasutades selleks loomulikult labidaid. Õhtuks jõudsime suvalisse väikekülla, kus pesitsesid peamiselt teetöölised. Öö oli kuradi külm, nii et tatt tahtis ninaaukudes ära jäätuda. Naabritel oli tuppa tehtud suur lõke, mille suits ja leegid akna-avausest väljusid. Loomulikult läks ka elekter ära, viimast juhtus enamuse päevadel. Hommikul avastasime, et meie hosteli toa peldiku aknal puudub klaas ning temperatuur toas näitas veidi üle 10Cº.
Järgmine päev minu ratas ei käivitunud. Sellest ajast peale hakkasin Bulletiga hommikuvõimlemist harrastama - annab sooja ja teeb olemise reipaks. Vänta ja vänta ja vänta ja vänta - tolku ei midagi (küünal must). Ilmari rattal lõi karburaatori lõdviku mootori küljest lahti. Väheke nokitsemist ja saime liikuma.
Teedel puudusid viidad ja kui olidki siis mitte meile arusaadavas keeles. Igatahes ei olnud me varsti seal, kus me oleksime pidanud olema, samas suund oli enam vähem õige. Meie eksikombel valitud tee kulges mööda orgu, mille põhjas voolas helesinine kiire jõgi ning peakohal kõrgusid hiiglaslikud mäed. All nõlvadel hariti väikesi maalapikesi. Ja mis peamine, orus elasid ainult ilusad näitsikud.
Öö veetsime väga luksis hotellis, numbritoas oli kaks eraldi tuba ja suur sooja veega vannituba. Hind: 700Rs (175kr kolme peale). Hotellide madalad hinnad tulenesid turistide vähesusest. Hooaeg kestab seal kevadest suve lõpuni.
Hommikul jootsime oma raudratsusid värske õliga ja sama ollusega lükkasime üle nende ketid - automaatõlitus ei töötanud hästi. Hotell, kus olime ööbinud, asus kõrge künka otsas, seega sain oma Bulleti väntamata toredasti käima sõita. Päev möödus pea märkamatult - puhas sõidurõõm. Õhtuks jõudsime Bhuntar-i.
Järgmisel päeval minu ratas taas jonnib, ei käivitu sunnik. Väntasime ja lükkasime, vaatasime üle kõik kontaktid, puhastasime küünlad, tolku ei essugi. Janek ja Ilmar läksid töökoda otsima, mille nad ka edukalt leidsid. Ratta vedasime sinna slepis. Seal selgus, et aku on täiesti pastel, ühtlasi lõhuti ära aku katte lukk. Milleks võtit ilmaaegu kulutada kui, kätes rammu küll ja veel... Aku viidi teise küla otsa laadima, aega pidi minema poolteist tundi. Kasutasime vaba hetke hommikusöögiks. Tagasi minnes teatati, et aku ei võta särtsu sisse, vahetatakse vedelikud ja laetakse uuesti, aega läheb poolteist tundi. Kella kahest saime liikuma. Palju aega täna enam sõitmiseks polnud. Kella viiest läks pimedaks ja pimedas sõita ei tahtnud.
Võtsime kursi Kasoli peale. Kena väike linnake mägede vahel, millest voolas läbi kiire jõgi koos auravate kuumaveeallikatega. Vesi oli tõesti tuline. Kohalikud küürisid seal pesu ja oma ihuliikmeid. Enne pimedat jõudsime ära käia lähedal kõrguva mäe tipus, kuhu viis väike kiviklibutee. Seal asus külake, kuhu pääses ainult jalgsi. Leidsime ühe motelli ning otsustasime öö seal veeta. Motell meenutas laudadest kokku klopsitud heinaküüni, kahjuks või meie õnneks oli see turistide vähesuse tõttu ajutiselt suletud. Tuli enne pimedat Kasoli tagasi jõuda. Mäest allapoole laskudes oli tee hõivanud u kahekümne pealine veistekari. Meie möödumine ärritas neid ja nad otsustasid meiega rammu katsuda. Ilmar sai paar pauku sarvedega mootori vahele, minul lõhkusid ära spidoka trossi. Janek otsustas distantsi hoida ning eemalt koos karjustega irvitada. Sarvikud jälitasid meid veel oma 500 meetrit. Üsna koomiline oli jälgida, kuidas suured elukad, jalad ristis, mäest alla meie poole sööstsid. Janek: Pulliseik oli jah huvitav ja naljakas. Lauri Bullet sai esimesena sarvedega litaka, Ilmar seda ei näinud ja ei saanud aru, miks karjused kätega vehkides näitavad, et ärge minge. Olles oma ratta meie omast veidi ettepoole nihutanud, sai ka tema nuhelda. Egas siis muud valikut enam polnudki, kui gaas põhja ja minema. Talle järgnes kohe ka Lauri ja kellele omakorda kaks härga täis pulli. Tõesti ei suutnud naeru tagasi hoida, seda enam, et ka karjused jt teeäärsed naersid ja näitasid näpuga neile järgi.
Hommik algas mul jälle virgutava võimlemisega. Pool tundi väntamist ei aidanud, lükkasime ratta ühe künka otsa ja sealt jälle alla - Bullet ärkas ellu. Tegin linnas väikse auringi, mille käigus oleksin avarii teinud. Olin unustanud, et liiklus on Indias vasakpoolne.
Järgmine sihtpunkt oli Manali. Linn ise asub 2050 meetri peal, Bease jõe kallastel. Millegi erilisega Manali ei üllata, va linnades harvanähtava puhtuse poolest.
Ilmaril oli esituli läbi põlenud, minul endiselt jamad akuga. Leidsime kohaliku töökoja, milles puudus elekter. Päike oli juba mägede taha veerenud ning valguse saamiseks oli töökoja ette tehtud lõke. Selle ümber kükitas neli tahmase näoga meest, kes omi ihuliikmeid tulepaistel soendasid. Üks vanakestest vaatas ratta üle, ega osanud muud kosta kui: "Tellin sulle uue aku." Nädala pärast pidi kohal olema. Loobusin. Aku katet ta korralikult tagasi ei pannud ning see kadus hotelli sõites ära.
Arvestades meie liikumiskiirust mägedes (u 120 km päevas), oli vaja teha otsus edasise marsruudi kohta. Kas sõita ümber Himachal Pradeshi rahvuspargi või Leh'i. Varanasi'sse jõudmine tundus utoopiline. Leh'i jõudmiseks oleksime pidanud läbima ühe maailma kõrgeima mootorsõidukiga läbitava Kardung La mäekuru (5600m). Kalendri järgi oli meil 25. november. Seega võis tee olla läbimatult kinni tuisanud. Otsustasime sõita ümber rahvuspargi, mille teele jäi Rohtangi kuru (3978m).
Natuke kohalikest teedest. Neid rajavad ja hooldavad kevadest hilissügiseni sajad-tuhanded inimesed, kes on pärit India vaesematest piirkondadest. Nende hulgas on ka lapsi. Elatakse parasjagu seal, kus töö käib - telkides või osmikutes. Palgaks söök, riietus ja vähesed ruupiad. Teed rajatakse ja korrastatakse peamiselt inimkäte jõul. Asfalt segatakse kokku kohapeal käsitsi peitli ja haamriga valmistatud killustikust ning sinna veetud pigist. Seetõttu ongi ainult tähtsamad teed asfaltkatte all. Tänu lume-, kivi- ja mudalaviinidele ei lõppe teede ehitus seal kunagi.
Kiirusspiiranguks on Himaalaja regioonis 40 km/h. Kehtib vasakpoolne liiklus, kuigi õigest sõidusuunast kinni pidamine pole kohalike seas oluline. Teedel ukerdavad suured veokid, maasturid ja inimesi pilgeni täis bussid. Viimastes keeravad rooli eriti värdjad tegelased, kes kihutasid signaal põhjas teisi liiklejaid arvestamata (signaal tegi "tutu-lutu-tutu-lutu"). Kohati on teed nii kitsad, et suured masinad liikuma ei mahtunudki. Liiklusmärgid puuduvad, kasutatakse signaalhelidest ja käte viibetest koosnevat keelt. Näituseks kurvi sisenedes lastakse alati signaali. Kalju seintele on kribitud tekstid: "Speed Thrills But Kills", "Drive Slow", "Speed Not An Art, Safety Is An Art". Janek: India liikluskultuur on tõesti huvitav ja mitmekesine. Sellest arusaamine ja sellega harjumine võtab aega vähemalt paar päeva. Mägedes kõrvalistel kitsastel teedel ei olnud viga sõita midagi, sest päevas sattus vastu ainult üks-kaks autot. Esimestel sõidupäevades oli kõigil "napikaid" rohkem kui küll. Mina püüdsin järgida põhimõtet, et ma kellelegi otsa ei sõida ja et keegi ka mulle otsa ei sõida, st kellelegi ette ei jää. Samuti tuli signaaliga oma manöövrisoovist varakult teada anda. Ilmar ei väsinud kordamast: "Jube on sõita ühe tee peal inimestega, kes usuvad ümbersündi!". Väidetavalt ei saa sõidukijuhiks Indias igaüks, vaid tõsised võitlejad, e siis sõdalase klassis sündinud, sikhid, muslimid jms, kellel võitleja hing.
Näide suunatule kasutamisest: kuna Indias liiklus vasakpoolne, siis möödasõit toimub paremalt. Nii näitas üks juht meile paremat suunda, "et sõitke sealt poolt mööda" ja ise keeras vasakule - napikas. Osad vilgutasid suunatuld õigesti, aga enamus vist ei teadnudki, mis või milleks need olemas on, kui on.
Hommik algas minul jälle kõva väntamisega. Aku oli ööga tühjaks jooksnud, olgugi, et olin kontaktid lahti kiskunud. Poole tunni pärast asusime teele Rohtangi kuru poole. Mööda serpentiine ronisime aina kõrgemale. Üle tee voolasid mühisevad mägiojad, mis kohati olid poolenisti ära jäätunud. Liiklus oli suhteliselt tihe. Peamiselt kohalikud turistid, kes voorisid täis tuubitud Mahindratega ülesse lund imetlema ning kelgutama ja suusatama.
Peale lõunat jõudsime Rohtangi, kõrgus 3978m. Jalgsi ronisime 4008 meetri peale. Vaatepilt oli meeliülendav, ümberringi kõrgusid teravad lumised mäetipud, mille vahel looklesid liustikud.
Aeg surus takka ja nii saigi üsna pea teiselt poolt mäe külge alla poole veerema hakatud. Mäe põhja küljele päike ei ulatunud ja osad teelõigud olid päris pikalt jääs. See tee aga, mis pidi meid viima ümber Himachal Pradeshi oli lootusetult jääs. Otsustasime sõita Leh suunas. All mööda jõe orgu sõites oli tee esialgu jää- ja lumevaba, see-eest koosnes tee peaasjalikult 10-20cm läbimõõduga kividest. Minu ratta kohvritel kinnitused raami külge puudusid, mille tõttu nad lihtsalt vahest oma pesadest teele laiali lendasid. Janek: Sõitsin Lauri taga ja nägin kui ühel hetkel üks küljekohver taevapoole sööstis, saavutades maksimumkõrguseks oma 3-4 meetrit. Mis seal salata, tempo oli ka päris hea, soov oli enne pimedat Keylongi jõuda. Ei jõudnud. Päike kustub seal kui küünlaleek, hetkega on pime. Bulletite esituled olid nagu odavad Hiina taskulambid. Vaevu oli näha oma nina alla. Lisaks tolmutasid vastu tulevad bussid ja veokid. Minu ratta tagumine tuli oli surnud, mille peale Ilmar avaldas soovi sõita minu ees, mitte taga. Tuleb tunnistada, et ei ole kõige mugavam sõita kitsal mägiteel vaevu silmaga tee piire kombates. Jõudsime tervelt Keylongi. Seal teatati meile, et kõik hotellid on suletud - hooaeg läbi. Lahe! Lõpuks masseeris üks viks jota ühe vanaproua ära, kes meid oma hostelli lubas. Pesemisvõimalused puudusid (torud jääs), aga seinad olid ümber ja katus peakohal. Hind 100Rs nägu.
Õhtustasime hosteliga samas hoones asuvas "restoranis", mis ise oli küla parme täis suitsust sinine punker, kus meile kohe hiiglaslik kanavaagen ette löödi. Õlut sai kõrvalasuvast poest. Kohalikud lakkusid mingisugust plastikpudelisse villitud löga. Alkopoest uurides, mida need kohalikud seal joovad, sain umbjoobes müüja käest vastuseks - apelsinidest aetud viskit, kohalik toodang kohalikele. Teie maod seda sitta välja ei kannata. Ostsin ikka testimise mõttes ühe sosku, 0,5L - 30Rs. Maitselt ei midagi erilist 17%-ne kuldkollane ollus. Kohalikud, nähes meid seda joomas, sattusid elevusse - voh kurat, õiged mehed, ei pirtsuta ja teavad, mis on hea ning valasid meile igale ühele klaasi riisist jm kõigest aetud samakat. Proovige seda kah. Sama tüüp kes meile toad leidis, istus meie lauda ja tegi juttu. Mis kandi mehi olete, kust kuhu minek. Saades teada meie Lehi mineku plaanidest, oli tüüp vähe üllatunud ja hoiatas, et me ei pruugi sinna jõuda. Neli-viis päeva pole sealt ühtegi autot tulnud, arvatavasti on tee lund täis tuisanud ning nädala pärast tuleb lund juurde. Küsimusele, millega nad siin ise argipäeviti tegelevad, saime vastuseks - istume kuus kuud lumevangis ja joome, kevadel tulevad turistid siis lüpsame neid.
Oli aeg uus marsruut välja mõelda. Leidsime kaardilt väikese tee, mis sai alguse Keylongi lähedal asuvast külast nimega Tandi. Seda mööda oleksime jõudnud Udhampuri lähistele, sealt edasi pikki Pakistani piiri, läbi kõrbe kuni lõpuks Mumbaini välja (Mumbaisse sellepärast, et sealt väljus meie lennuk tagasi Helsingisse.). Täpsema marsruudi pidime paika panema sõidu käigus.
Hommik algas minu jaoks juba harjumuspärasel viisil. Ainult seekord ei olnud väntamisest abi vaid tuli 500 meetri kaugusel olevast järsust mäest kaks korda alla sõita.
Väike tee, mida mööda sõitsime, oli mõnus off-road rada, mis edasi kulgedes muutus üsna kitsaks ja käänuliseks, nii et suured aparaadid sinna sõitma ei mahtunud. Päevaga sõitsime umbes 100km, enne kui vasta pimedat kusagil väikekülas valitsuse puhkemajas öömaja leidsime. Väike kilometraa˛ tulenes keerulistest teeoludest. See pärast kohalikud arvestavadki tee pikkust tundides ja päevades. Samas olid ka mõned tehnilised viperused. Ilmar sõitis naela tagumisse rehvi, sisekumm vahetatud pani ta suurest õnnest külje maha. Veidi eemal murdus tal sõidu ajal üks jalaraud ära, mis ei olnud kukkumise tagajärg, vaid pehme India terase süü. Juba esimesel kokkupuutel Bulletitega oli tunda, et India metall on kuidagi kahtlane ja tõenäoliselt sulatatud põldudel asuvates kiviahjudes. Küljejalg vajus lihtsalt läbi ja jalaraudadele püsti tõustes vajusid need pool cm allapoole.
Minutitega oli läinud jälle pimedaks. Süüa meil kaasas polnud. Moona otsingutele sai saadetud Janek, kes naases tühjade kätte ja suurte silmadega. Lisaks sellele, et suurt pimedas näha polnud, olid teeolud tema kirjelduse järgi täitsa persses, lisaks oli keegi teele hiiglasliku sõnnikuhunniku maha poetanud, millest ta vaevu mööda ukerdas. Janek: Meie ööbimiskohast veidi eemal oli kümmekond maja ja lootsime, et ehk sealt leiab midagi hamba alla. Teelt keeras sinna väike rada, mis sobilik kõndivale inimesele ja loomale, aga mitte veerevale rattale - kitsas, järsud kurvid suured kivid jne, väike eksimus oleks võinud lõppeda sööstlaskumisega allapoole. Kohale jõudes tulid inimesed mulle vastu kätega vehkides, et kao minema siit, siin ei ole midagi.
Vahepeal olime Ilmariga sebinud kilode kaupa küpsiseid. Niisiis õhtusöögiks pidid olema küpsised ja vesi. Onul, kes võõrastemaja valvas, hakkas arvatavasti meist hale ning läks keetis meile riisist ja läätsedest koosnevat körti. Kargel hilissügisõhtul, tähistaeva all maitses see imehästi.
Järgmine päev korjas Ilmar peale ühe hääletaja, kes soovis saada järgmisse külla. Tänutäheks näitas ta, kus küla keevitaja asus. Läbi väikeste tagasilöökide õnnestus Bulletile jalaraud taas külge õmmelda. Sellel 300km-sel teelõigul, kus me parasjagu olime, ei asunud ühtegi tanklat. Niisiis tuli suu lahti teha ja küsida. Kütusemured lahendasime helikandjaid müüvas poes.
Edasi läks tee eriti vingeks, U-kujulised kurvid, järsud tõusud ja langused. Sügaval orus mäsles jõgi. Järsakutel oli tsikli esiratas pidevalt õhus, Janek pani ühel tõusul ka odava kobara maha.
Õhtuks jõudsime Arthal'i nimelisse väikekülla. Seal vingerdas meile ligi umbkeelne jommis konstaablihärra, kel kindel soov meile oma külalislahkust demonstreerida. Pakkus öömaja ja puha. Esimene tuba ei olnud väga kiita, oli muldpõrand, paar sitast välivoodit ja üks paks mauk, kes oma peatäit välja magas. Teine koht aga hoopis toredam. Väike valitsuse puhkemaja, ilmatu suure hoovi ja kahemeetriste müüridega, mille kohal haljendas omakorda okastraat. Endid sisse seadnud, vedas konstaablihärra meid sööma. Tandooris küpsetatud kana ja kõrvale pakutav samakas olid suurepäraseks koosluseks paitamaks meie tühje magusid.
Hommikul rattaid käivitades lendab Ilmari Bulletil taas karburaator lõdvikute vahelt pauguga minema. Selle ajaga, mil Ilmar karpat paika mudib, olen mina oma ratta võidukalt möirgama vändanud. Võtame suuna Udhampuri peale.
Hea meel oli sõita jälle asfaldil, kuid meie rõõm jäi üürikeseks. Teel toimus tihe liiklus ja mitu korda olid tee blokeerinud suured bussikolonnid. Viimased olid maast laeni hindusid täis topitud ning kes sisse ära ei mahtunud, oleskles katusel. Mängiti trumme, lauldi ja hõiguti midagi võidukalt. Oli käimas Jammu ja Kashmiiri kohalike valimiste propaganda. Hiljem oli telekast kuulda, et seal valimiste käigus nagu kord ja kohus, paar inimest ka maha löödi. (Pildil möödasõit enne pimedat kurvi.)
40km enne Udhampuri ummistasid teed vaevu liikuvad, kilomeetrite pikkused sõjaväekolonnid, mille vahel tegid kiiruskatseid bussid. Kiiremalt edasi liikumiseks tuli teha üliohtlike ja lausa idiootlike manöövreid, nii vasakult kaljuservalt kui paremalt vastutulevate sõidukite eest põigeldes. Peale seda kui Ilmar (bussist möödasõidul) ühest koerast üle sõitis, otsustasime kolonnis tiksuda. Kuid sealgi oli võimatu sõita. Seljatagant sööstsid meie poole signaali ja piduri krigina saatel monstrum-bussid. Neil oli hädasti tarvis samasse taskusse pressida, kus meie sõitsime. Ei jäänud muud üle kui hulljulgelt edasi manööverdada. Pimedas, minul närvid läbi, aga endiselt ühes tükis, jõuame Udhampuri. Janek: Liikusime Pakistani piiriäärsetel aladel vahetult pärast Mumbai terrorirünnakuid. Tõenäoliselt sellest jm sellega seonduvast olid väed liikvel. TV vahendusel selgitati meile, et mingeid manöövreid ei toimu. Väga palju oli teedel ka aktiivseid tõkkepuudega sõjaväe kontrollpunkte.
Udhampuris viskasime kola hotelli ja läksime linna kaema. Linn ei olnud miskit erilist. Puhtjuhuslikult sattusime kohalikku pulma. Paarisaja inimesega pulm oli suhteliselt rahulik. Napsu ei pruugitud, joodi teed ja söödi erinevaid pulmaroogasid, noormehed tantsisid omavahel, neiud kössitasid nurgas, pruut ja peigmees istusid tundideviisi lava peal ning lasid endid koos teistega pildistada. Meid koheldi seal just kui superstaare. Kõigil oli hirmus kihk meiega suhelda ning käega katsuda. Tassisid meile head ja paremat toidupoolist, mille sisse vohmimisel vastasime korduma kippuvatele küsimustele, jagasime autogramme ja lasime endid pildistada.
Huvitav vaatepilt on ka kohalik pulmarongkäik, mida võib kohata igas linnas pea iga päev. Lisaks peigmehele, kes osales hobusel või mõnel muul viisil, olid kohustuslikuks elemendiks elektripirnidest laternaid, mis meenutasid kroonlühtrit, kandvad tegelased. Muusika oli, kas elav või tümps, viimane üürgas üle linna. Kõige lõpus podises tuk-tuk slepis elektrigeneraator, millelt olid juhtmed ühendatud tulukeste ja muude voolutarbijate külge.
Öösel külastasime Ilmariga kordamööda hotelli peldikut. Tõsine toidumürgitus möllas meie sooltes ja magudes. Hommikul varakult astus meie tuppa üks pulmalistest, käes suur kilekott. "Hommikust mehed, tõin teile süüa!" oli tema tervitus. Algselt plaanitud pikalt magamisest ei tulnud enam midagi välja. Minul endiselt okse maitse suus, keeldusime hommikusöögist. Otsustasime edasi sõita 40km eemal asuvasse linna Jammusse. Enesetunne oli üpris nigel ja aina hullemaks läks, kui avastasin, et aku hape oli ühe minu püksisääre šveitsi juustuks närinud. Lisaks ootas mind hommikuti traditsiooniks saanud väntamine. Väljas oli põrgukuumus. Peale lõunat jõuame Jammusse. Vahepeal on haigestunud ka Janek. Vedeleme Jammus kaks päeva. Janek: Jõudsime kambakesi järeldusele, et toidumürgitust ei põhjustanud pulmatoit, vaid varemalt söödud lihaga pitsa.
Jammu ja Kashmir on osariik mida on valitsenud aegade jooksul erinevad rahvad. 1845-46. aastal sõdisid inglased sikhidega ja said piirkonna endale. Kui 1947.aastal Briti-India laiali jaotati, nõudsid Jammu ja Kasmiri alasid endale nii India kui ka Pakistan. Viimased sellepärast, et 77% elanikkonnast olid islamiusulised. 1956 muudeti Jammu ja Kashmir juriidiliselt India osaks. Pakistan pole seda siiani tunnustanud. See on ka põhjus miks India on sinna piirkonda koondanud suured sõjaväelised jõud. Militaarsust on tajuda pea igal sammul. Tohutud sõjaväebaasid teede ääres ja sõjaväekolonnid teedel. Linnades patrullisid automaatidega tegelased.
Järgmiseks sihtkohaks oli Punjabis asuv Amritsar. Külastasime sikhide kõige pühamat templit - Kuldset Templit. See oli pimedas valgustatult täitsa uhke. Oma kuldsete seintega asus ta keset suurt pühitsetud veega täidetud basseini, milles ujusid ringi suured värvilised kalad ning eriti pühad mehed.
Hommik algas Ilmarile ebameeldivalt. Elektristarteril jooksid hammasrattad siledaks. Mina üritasin teda lohutades sellega, et starter ongi lastele, õiged mehed löövad ikka vändast tsiklit käima.
Õhtul paar kilomeetrit enne Aboharisse jõudmist annavad Ilmari Bulleti karpa lõdvikud alla ning kärisevad pooleks. Natuke power-teipi ja jõuame linna ühe mehaaniku juurde. Uusi lõdvikuid tal meile anda polnud, kasutas väheke liimi ning asi selleks korraks mutt. Samal ajal vahetas Janek esitule pirni ning mina kolmandat korda tagumise tule pirni. Janek: Uus valgusallikas hõõgus kollaselt nagu küünal ja valgustas nagu kaks küünalt, ehk peenemalt öeldes valgustugevus oli kaks kandelat. Uue pirni kaugtuli näitas halvemini kui mu vana lähituli ja edaspidi keeldusin pimedas sõites esimene olema. Teiste sabatule järgi sai vähemalt aru, kuhu poole pead sõitma, seda just eriti vastutulevatest ja pimestavatest autodest mööda sõites. Huvitavaid esilaternaid võis näha ka autodel, eriti just suurtel, milledel paljudel lisaks pirnile oli laternaklaasi taga ka hele-sini-roheline valgus vilkuvate elektriküünalde näol.
Õhtul vedelesime hotellis. Oli neid linnasid juba nähtud küll, ega viitsinud tollega lähemat tutvust teha. Hoopis huvitavam oli olla pidevas liikumises ja jälgida mida emake loodus meile reisi kestel pakub. Nii paljukest sai siiski käidud, et üle tee kanapoest söögipoolist toomas. Sealt ei lastud meil enne minna, kui olime kanapoe bossiga kohalikule kirjatsurale poseerinud. Viimane lubas pildid ja väikse artikli järgmise päeva lehes ära trükkida. Oli ikka uhke tunne olla kuulus.
Järgmisel päeval, enne lõunat jõuame Sri Ganganagarisse, Royal Enfieldi esinduskauplusesse. Ilmari ratas saab peale pikka sebimist uued lõdvikud. Miskipärast oli neil tarvis ka tema tsikli akut lähemalt uurida, lõhkudes seejuures aku katte luku. Ilmar vaatas minu augulisi pükse ja püüdis neile pikalt seletades selgeks teha, millega nad olid hakkama saanud. Lõppuks vahetatigi lukk. Need kattelukud olid universaallukud, neid sai iga võtmega keerata. Enne lahkumist veeti meie rattad pisikesse Enfieldi poodi sisse, kus toimus järjekordne fotosessioon kohalikule pressile.
Väljas oli üle 30 kraadi sooja. Tee, mida mööda Bikaneri poole kulgesime, koosnes peaasjalikult pikkadest sirgetest, mille ääres silmapiirini ulatuvad põllumaad. Tihti hõljus ninasõõrmetes paksu raipe lebra. Põhjuseks teedel ohtrasti vedelevad, päikese käes pundunud koerte laibad.
Enne päikese loojangut puruneb Janeki rattal sidur, õigemini üks klemm, mille külge siduritross kinnitub. Uudistama tulnud kohalikud kutsusid kohale parima küla mehaaniku, kes saabus väikese punnvõrri seljas, meetrine kruvikeraja käes. Töömehe üliasjaliku nägu ja multi-tooli nähes oleksin äärepealt oma auklikud püksid naerust täis teinud. Tema imerelvast oli vähe kasu ning andsime talle endi kaasa võetud tööriistad. Purunenud vidina keevitas ta kusagil kokku, see aga ei pidanud paari siduri vajutustki vastu. Tänasime vana ja viskasime nähtud vaeva eest talle sada rupsi, millega ta ilmselgelt rahul ei olnud, kuid teised ümbritsevad ütlesid, et see on õiglane hind. Jätkasime sõitu, Janek ilma sidurita. Janek: Bulletiga kannatab ilma sidurita sõita ilusti, liikuma saada ja linnades manööverdada on veidi halb, aga ei midagi ületamatut.
Vahepeal oli pimedaks läinud. Umbes 60km enne Bikaneri otsustasime sõidu selleks päevaks lõpetada. Nähtavus oli halb, vastu tulevad veokid kasutasid ainult täistulesid ning teedel kondasid loomad.
Bikaneris lapiti Janeki Bulleti sidur töökorda. Janek: Parandatud sidurit testides selgus, et see ei lahuta korralikult. Palusin neil trossist reguleerida ja tungivalt mitte midagi muud käppida, aga seda juttu ignoreeriti ja vaadati mind kui lolli. Seadistati siduri trossiotsa kaane alt mingist kruvist (reguleeris libisemist ja haardumist). Linna kiirustel saigi siduri toimima, aga maanteel hakkas libisema. Hea, et nägin kuidas asjad paigast ära keerati. Sai kruvi siis oma endisesse asendisse krutitud ja sidur trossi alumisest otsast parajaks tehtud.
Sõit jätkub nüüd juba läbi Suure India Kõrbe, mis on umbes 800km pikk ja 400km lai. See oli minule isiklikult väikeseks pettumuseks. Liivadüünide asemel laiutasid rohendavad, lõpmatusse ulatuvad väljad, nagu hiiglaslikud kapsapõllud. Olid ka mõned kivihunnikud ja üksikud düünid, mis olid turistilõksudeks muudetud. Muuseas, kõrbes olles saime kogu reisi vältel ka korra vihma.
Öö võtsime vastu Pokaranis, mõnusas väikeses majakeses, mille laes jooksid ringi sisalikud ja kraanist voolas vesi millest võis elektrit saada.
Hommikul kulus minu ratta käivitamisele kaks ja pool tundi. Väntamisest ja lükkamisest ei olnud seekord kasu. Kusagilt leidsin jupi juhet, millega sai teise ratta aku pealt voolu. Natuke väntamist ja Bullet ärkas ellu.
Lõunaks jõudsime Jaisalmeri. Kõrge mäe otsas seisis vana kindluslinnak. Linna sisenedes sõitsid meile kõrvale signaalitades ja kätega vehkides üks kahene ekipaa˛ mootorrattal ja üks maastur. Viimane va tõbras, pritsis mu lombist sõites läbimärjaks. Umbes kilomeetri pärast pidasime kinni. Üks motikameestest hüppas Ilmari juurde ja hakkas seletama; tulge meie hotelli, meil on linna parim hotell, bassein ja puha, säherdust imet siit kõrbest mujalt ei leia. Ilmar viskas saadud voldiku minema ja saatis nad pikema jututa persse, lisades veel, et kuradi pätid, ma oleks teie pärast äärepealt avarii teinud. Nemad aga ei mõistnud meie pahameelt ning jälitasid meid veel veidi aega. Hotelli võtsime vanasse kindlusesse (1700 ruupiat kolme peale), mille katuse terassilt avanes vaade alla linnale ja ümbritsevale kõrbele.
Peale lõunat käisime ära 40km eemal olevates liivadüünides kaamelitega kihutamas. Tuleb tunnistada, et Bullet on märksa kannikatesõbralikum kui kaameliroju.
Enne kui jõudsime Araabia mere kaldal asuvasse linna Daman, sai veel mõned päevad kõrbes seigeldud. Vahepeal oli nii mõndagi juhtunud. Janeki ratta kütusesüsteemi oli kerge ummistus tekkinud, mis lasi maksimaalseks kiiruseks arendada vaevu 70 km/h. Selleks ajaks kui Janek oma ratta korralikult jooksma sai, hakkas meie hoogu pidurdama Ilmari hambutu kaherattaline India ime. Tsikli kett oli veninud pea maani ja hammaka nukid olid kulunud ümarateks tüügasteks, nii et kergetest tõusudest ülesse minek oli väga vaevaline. Õnneks üsna pea sai seegi viga kõrvaldatud, lastes rattale uue ketikomplekti siirdada. Janek: Sama mehaanik keevitas ka minu rattal väsinud metalli ja seda kõike uskumatult kiiresti võrreldes teiste remondimeestega, kelledega olime teepeal kokku puutunud. Premeerisime teda kopsakalt, samas kui teised ei saanud aru, et meil on edasiliikumisega kiire ja hakati vaikselt tegutsema alles siis, kui ise esimesed poldid lahti keerasid.
Paarkümmend kilomeetrit enne Damani sõidab Ilmarile küljepealt sisse tuk-tuk. Viimane lendas saadud matsust külili nii, et ukseavad nüüd taeva poole haigutasid. Kahel, väikest kasvu, surmani ehmunud hindul oli tükk tegemist, et oma raketist välja pugeda. Vaatepilt oli rohkem kui koomiline. Kohapeal oli olemas ka politsei, kes küsis, et kas meil on ka midagi viga. Ilmar näitas oma väikest mõlki teraskohvril, seepeale inspektorihärra lõi käega ja ütles, et see pole midagi, sõitke edasi. Keerasime tuki ratastele ja jätkasime oma teekonda.
Õhtuks olime Damanis. Mõnus, rahulik, vana Portugali linn. Jäime sinna kaheks ööks. Päeval uitasime linnavahel, vanas botaanikaaias ja tegime kerge paadisõidu merele. Lühidalt, puhkasime rattasõidust ja valmistusime vaimselt sõiduks Mumbaisse, kus oli oodata hirmsaid ummikuid ja meeletuid ekslemisi agulites.
Pea 20 miljoni inimesega Mumbai, kus 55% rahvast elab slummides, ei olnudki nii hirmus, kui olime endile ette kujutanud. Suuremad teed olid märgistatud ja ummikud pea puudusid. Hoopis keerulisem oli kesklinnas leida vaba hotellikohta. Päeval oli Mumbai südames tunne, just kui viibiks Euroopas. Suured korras hoitud majad, puhtad tänavad, hingatav õhk ja peale kerjuste ei tülitanud meid keegi. Tukidel ja lehmadel oli seal oma väljaheidete tõttu viibimine keelatud.
Õhtuti oli aga imelik jälgida, kuidas sajad inimesed, kes polnud viitsinud endale korterit soetada, magasid kõnniteedel nagu silgud reas. Iga suurema maja ette tekkis relvastatud valve ja sõjavägi otsis autosid läbi. Viimased kaks tegevust võisid olla seotud paar nädalat varem toimunud terroriaktiga Taj Mahali hotellis.
Mumbais oli üle 30Cº sooja ja õhk hästi niiske, nii et konditsioneeridega õllekatest oli endid raske välja vedida. Korra sai käidud linnaservas asuvas looduspargis tiigri- ja lõvisafaril, mis osutus üsna mõtetuks. Ühesõnaga sai reisi viimased kaks päeva lihtsalt lebotatud.
Rataste üle andmine sai telefoni teel eelnevalt kokku lepitud ning käis õigeaegselt ja kiiresti. Kuller küll natuke öbises kadunud akukatte pärast, kuid taltus peagi, saades teada meie tehnilistest viperustest.
Kokkuvõttes igati positiivselt meelde jääv reis, kus väiksed äpardused lisasid ainult vürtsi. Kindel soov on ühel suvel tagasi minna, et siis juba korralikult Himaalajas maailma katus läbi sõita.
Hotelli sissekirjutamine oli üsna tülikas ettevõtmine. Täita tuli hirm-suurt raamatut, kuhu tarvis kribida passi ja viisa andmed, kust tuled, kuhu lähed, mis eesmärgiga, kui kauaks, ema nimi jne, pluss passi ning viisa koopiad. Algul arvasime, et tegu on mingi haiglase kollektsioonääriga, pärast hea vaadata, kes tal hotelli külastanud, aga ei, seda tuli teha pea igas hotellis.
Träni tuppa veetud, sai uute sõpradega tsikleid vaatama mindud. Ärimees hüppas ise tuk-tuki lenksu ning vedas meid mööda linna edasi-tagasi. Sõit iseenesest oli päris lahe - polnud ju varem nii kaootilist liiklust näinud. Autod, bussid, veokid, tsiklid, jalgrattad, rikšad, jalakäijad, lehmad, koerad; kõik läbisegi kokku pressitult üksteise võidu kuhugi kiirustamas. Foorid põhimõteliselt puudusid või kui olid, siis neid ignoreeriti; liikumise eesõigust määras sõiduki suurus ja helisignaal, millega anti ümbritsevatele teada, et mina tulen. Möödasõite tehti vasakult ja paremalt, ehk siis sealt, kust parasjagu mahtus. Napilt manööverdasime mööda ühtedest kolijatest, kes kahevahel suurt kappi tassisid, selle keset tihedaliiklusega teed maha panid ning uue järgi läksid."Bisnesmääni" näidatud rattad olid kalli hinna ja kahtlase kvaliteedi poolest meile natuke liiast. Oli näha, et tüüp parseldab teiste rattaid, püüdes ise rasvast vaheltkasu lõigata. Soovisime, et nad meid Karol Baghi tsikliturule viiks. Sõbrakesed olid aga vähe pettunud, et nende pakutud rattad loosi ei läinud ja sõidutasid meid hotelli juurde tagasi, öeldes, et turg asub nurga taga, minge jala.
Peale väikest turu-uuringut otsustasime rentida Soni Motorsist kolm maanteekuningat - Royal Enfield Bullet 500-t. Olime lennureisist väsinud ning jätsime tehingu sõlmimise igaks juhuks järgmisesse päeva.
Hommikul lõime Soniga käed. Kuu aega Bulleti renti 17500Rs-i, (4375EEK-i) tagatiseks 200$. Pluss hiljem kuni 2000Rs-i ratta Delhisse tagasi toimetamiseks, juhuks kui ise ei satu tagasi sõitma. (200$ sai rataste tagastamisel tagasi). Kolm kuninglikku tsiklit koos kodukootud tsinkplekist küljekohvrite ja hulgaliselt varuosi pidid meid ootama kolme päeva pärast.Janek: Täpsemalt, tsikliteks olid Royal Enfield Bullet Machismo 500-d, mis liikusid pea poole kiiremini kõigest muust kohapeal toodetavast. Need olid väga luksid rattad elektristarteri ja ketaspiduriga ees. Esimene neist töötas peale mõnda aega kuidas kellelgi, pidurisadul oli aga jäigalt amorditoru külge fikseeritud, st ta ei saanud liikuda kaasa vastavalt ketta kumerusele. See põhjustas hoopis ketta veel kõveramaks minemist ja kokkuvõttes muutis esipiduri kasutuks. Ilmari rattal juhtus see esimese paari päeva jooksul, minul reisi lõpus ja Lauril vist üldsegi mitte. Mootorratturid teavad kui suur erinevus on esimese ja tagumise piduri pidurdusteekonnas. Oluline nende rataste puhul oli ka see, et tagumise trummelpiduri, mis töötas hästi, pedaal asus paremal ja käigukang vasakul pool, nagu suuremas osas maailmas. Enamus Enfield'idel Indias on nad inglise pärandina vastupidi.
Peale lõunat kolasime ajaviiteks linnavahel ringi. Arvatavasti on Delhi üks jubedamaid pealinnu maailmas. Majad on enamjaolt hirmsad peldikud, ka Connaught Place, mis on linna süda, on pärast inglaste lahkumist jäetud lagunema. Tänavatel vedeleb rohkesti prügi ja sitta, halle puid ehivad kileräbalad. Õhk on lisaks meeletule sudule erinevatest lebradest paks. Viiruki ja karri aroome tummistasid erinevaid fekaalid. Viimaseid poetasid tänavaile ringi hulkuvad loomad ja kohalikud härrasmehed.
Kaardi pealt tundus hea koht õlle libistamiseks ja niisama vedelemiseks linnast läbi voolava Yamuna jõe kallas, ehk on puhtam ja rohelisem. Kohale jõudes oli kerge pettumus. Suur jõesäng oli kokku kuivanud väikeseks pasakraaviks, mille kaldal üüratult suured agulid. See, kuidas inimesed seal elasid ja toimetasid oli kahtlemata vaatamisväärsus omaette. Otsustasime ajutiselt Delhist lahkuda.
Järgmisel päeval sõitsime rongiga Agrasse kuulsat Taj Mahali vaatama. Õhtuks olime päral. Lasime tuki juhil endid hotelli vedada, mis loomulikult ei olnud just odavamate killast, nagu me olime soovinud. Teadupärast saavad rikša- ja taksojuhid kopsakat komisjonitasu, kui nad mõne turisti mõnda hotelli või boutique'i meelitavad. Loomulikult maksad selle kinni sina ja peale ka veel.
Kuna väljas oli pime ja me ei teadnud linnast essugi, jäime sinna. Hommikul otsisime uue hotelli, mille katuserestoranist avanes vaade Taj Mahalile ning tubades sibasid ringi kodustatud rotid ja prussakad. Hind oli meile sobiv 600Rs-i kolme peale.
Taj Mahal oma müüride ja rohelise pargiga oli muljetavaldav, kuid piltide pealt tundub kogu värk kuidagi võimsam. Kohalikud aga arvasid, et hoopis meie kolmekesi oleme veelgi vägevamad kui mingi marmorist mausoleumikökats ning avaldasid soovi endid meiega pildistada. Ja neid ei olnud vähe.
Viskasime põgusa pilgu ka Agra kindlusele, mis kujutas endas 2,5km pikkust kindlustatud paleelinnakut. Väljast nägi välja nagu hiiglaslik liivaloss. Sisse ei viitsinud rahvarohkuse tõttu minna, läksime hoopis ühte katuserestorani ning tegime ühed korralikud söögid-joogid.
Agra vanalinn oli õhtuseks jalutuskäiguks täitsa mõnus kohake. Vanad neljakandilised majad (mis nagu Aladdini multikas), kitsad tänavad, suhteliselt vähe rahvast ja liiklust, tänava ääres vulisevad lahtised kanalisatsioonikanalid, ringi jooksid ahvid, koerad, lehmad. Pimenedes süttisid uulitsatel väikesed lõkkekesed, mille ase tehti päeval tänavale kogunenud prügist.
Järgmise päeva hommikul sõitsime tagasi Delhisse. Kolm Bulletit oli valmis stardiks. Mehhaanikud jagasid kergeid näpunäiteid juhuks, kui miskit peaks lagunema. Küsimusele: tihti ketti tuleb õlitada, öeldi, et pole tarviski, et nendel on automaatne ketiõlitus, e täpsemalt mootor lekib just niipalju kui vaja. Seejärel viidi meid väikesele testsõidule Pusa Hill Forest'isse (suur roheline park kus silkasid ringi paabulinnud). Hea rahulik koht harjutamiseks, kuna seal mootorsõidukiga sõita ei tohtinud. Õhtul hankisime linnast mõned teedekaardid ja kohalikud telefonikaardid juhuks, kui keegi peaks kaotsi minema. Kaardi lunastamiseks oli vaja 100Rs-i, täita hunnik pabereid, passikoopiat ja kolme passipilti. Minul oli aga ainult üks pilt. Janek andis mulle ühe oma vana mustvalge pildi ja Ilmar leidis ka ühe ekstra pildi - asi lahendatud. Hotellis valmistusime sõiduks. Panime paika umbkaudse plaani - sõita otse põhja ja sealt edasi itta Varanasi poole.
Vältimaks suuri ummikuid, oli start hommikul kell seitse. Õnneks oli vennal kaasas GPS, mis aga kahjuks kuvas ainult suuremaid teid. Kõik teed aga olid ühesugused ja märgistamata, raske oli vahet teha pea- ja kõrvalmagistraalil. Nii saigi lihtsalt hoitud põhjasuunda, lootes jõuda kunagi suurele maanteele. Poolteist tundi sõitu ja olimegi linnast väljas; tänu gepsule eksisime suhteliselt vähe, sai ainult üks lisaring ümber kvartali tehtud.
Liiklus oli pehmelt öeldes kole, sain kerge müksu auto käest taha kohvrisse. Ilmar polnud jõudnud veel piduritega harjuda, mille tulemusena oleks tema ja Janeku ratast saanud üks suur tandem-Bullet. Peast jooksid läbi erinevad visioonid, kuidas mu jäsemed varsti igas ilmakaares laiali lendavad. Oleks pidanud tervisekindlustuse suurema summa peale tegema. Adrenaliin möllas. Janek: kinnitan, et esimeses peatuses Lauril käed värisesid. Aja möödudes muidugi harjus ära, said kohalikust liikluskultuuritusest aru ja kihutasid 90km/h (ratas rohkem välja ei läinud) mägedepoole. Janek: Faktilise märkusena mainin, et väikese kallaku puhul näitas GPS korra kiiruseks üle 104 km/h. Õhtuks tahtsime jõuda Kalkasse, mis asus mägede jalamil.
Kaks kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist jäi minu Bulletil elektristarter peale. Kiskusime starteri juhtmed lahti, aeg oli tutvust teha vändaga, millega ratas käivitus esialgu täitsa nooblilt. Jõudsime Kalkasse, päevane läbisõit 300km. Hotell, kus ööbisime, oli oma hiilgeajad ammu ära elanud. Voodiriideid oli viimati pestud möödunud sajandil, seinad hallitasid. Kiituseks tuleb öelda, et kiirelt ühendati vannitoa seinal tilpnenud boileri juhtmed, kuid kahjuks sooja vett ikka ei saanud.
Endid sisseseadnud, läksime kõrvalasuvasse restorani esimest elamusterohket sõidupäeva tähistama. Sõime tulist kitsepada, riisi ja värskelt tandoori ahjus küpsetatud naani, kõrvale libistasime super-strong õlut Thunderbolt.Humalajoogiga sai vist õhtul vähe liialdatud, kuna hommikul oli tervis kuidagi ootamatult põdur. Õllega on neil seal Indias üldse natuke kehvasti. Esiteks sortiment on kesine ja osades maakondades on alkohol üldse keelatud. Teiseks segatakse õllesse säilitusainena glütseriini, see aga rikub õlle maitset ja tekitab ebameeldivat peavalu. Lonely Planetis on kirjeldatud, et kuidas seda glütseriin pudelist välja saada ja sellest tingitud ebameeldivat pohmelli vältida. Nimelt tuli pudel avada ja tagurpidi täidetud veeklaasi panna ning oodata, millal õlisarnane glütseriin pudelist välja vajub. Kuna see tundus aega nõudev, siis seda me ei katsetanud. Kolmandaks õlu on Indias kallis. Poes maksab õlu 65-80Rs-i, baaris kuni 200. Napsisõpradel soovitan Indias osta viskit, d˛inni või rummi, mille odavamad 0,5L pudelid saab kätte u 100Rs-i eest ja kvaliteet täitsa talutav. Kõige joodavam õlu - Kingfisher, alkoholi sisaldus kuni 5%.
Hommikul liikusime edasi Shimla poole. Teed muutusid mägisemaks, järsud kurvid ja tõusud, vaated olid imelised. Sõita oli täielik mõnu, samas hetkekski ei tohtinud kaotada valvsust, vastasel korral oleks sinust üle sõitnud juudi-jõulupuud meenutav Tata rekka või oleks lennanud üle teeperve paarsada meetrit allapoole. Mida kõrgemale me ronisime, seda külmemaks läks. Peagi oli vastas esimene lumi. Teed kattis kohati kiilasjää. Võimsatest vaadetest lummatuna vajutasin jäätunud teel esipidurit, mille peale minu Bullet otsustas jalge vahelt ära karata. Õnneks kiirused olid väikesed ja miskit hullu ei juhtunud. Janek: Tegelikult oli nii, et meie Ilmariga saime aru, et me sõidame jääl ja otsustasime vaikselt seisma jääda ning jalaga katsuda kui libe see on. Lauril aga ei olnud jääst aimu ja vajutas uljalt esipidurit, millele järgnes plekikolin. Täpsustuseks olgu lisatud, et peamagistraalidel olid väljas töötajad, kes siis jõudumööda jääd liivatasid, kasutades selleks loomulikult labidaid. Õhtuks jõudsime suvalisse väikekülla, kus pesitsesid peamiselt teetöölised. Öö oli kuradi külm, nii et tatt tahtis ninaaukudes ära jäätuda. Naabritel oli tuppa tehtud suur lõke, mille suits ja leegid akna-avausest väljusid. Loomulikult läks ka elekter ära, viimast juhtus enamuse päevadel. Hommikul avastasime, et meie hosteli toa peldiku aknal puudub klaas ning temperatuur toas näitas veidi üle 10Cº.
Järgmine päev minu ratas ei käivitunud. Sellest ajast peale hakkasin Bulletiga hommikuvõimlemist harrastama - annab sooja ja teeb olemise reipaks. Vänta ja vänta ja vänta ja vänta - tolku ei midagi (küünal must). Ilmari rattal lõi karburaatori lõdviku mootori küljest lahti. Väheke nokitsemist ja saime liikuma.
Teedel puudusid viidad ja kui olidki siis mitte meile arusaadavas keeles. Igatahes ei olnud me varsti seal, kus me oleksime pidanud olema, samas suund oli enam vähem õige. Meie eksikombel valitud tee kulges mööda orgu, mille põhjas voolas helesinine kiire jõgi ning peakohal kõrgusid hiiglaslikud mäed. All nõlvadel hariti väikesi maalapikesi. Ja mis peamine, orus elasid ainult ilusad näitsikud.
Öö veetsime väga luksis hotellis, numbritoas oli kaks eraldi tuba ja suur sooja veega vannituba. Hind: 700Rs (175kr kolme peale). Hotellide madalad hinnad tulenesid turistide vähesusest. Hooaeg kestab seal kevadest suve lõpuni.
Hommikul jootsime oma raudratsusid värske õliga ja sama ollusega lükkasime üle nende ketid - automaatõlitus ei töötanud hästi. Hotell, kus olime ööbinud, asus kõrge künka otsas, seega sain oma Bulleti väntamata toredasti käima sõita. Päev möödus pea märkamatult - puhas sõidurõõm. Õhtuks jõudsime Bhuntar-i.
Järgmisel päeval minu ratas taas jonnib, ei käivitu sunnik. Väntasime ja lükkasime, vaatasime üle kõik kontaktid, puhastasime küünlad, tolku ei essugi. Janek ja Ilmar läksid töökoda otsima, mille nad ka edukalt leidsid. Ratta vedasime sinna slepis. Seal selgus, et aku on täiesti pastel, ühtlasi lõhuti ära aku katte lukk. Milleks võtit ilmaaegu kulutada kui, kätes rammu küll ja veel... Aku viidi teise küla otsa laadima, aega pidi minema poolteist tundi. Kasutasime vaba hetke hommikusöögiks. Tagasi minnes teatati, et aku ei võta särtsu sisse, vahetatakse vedelikud ja laetakse uuesti, aega läheb poolteist tundi. Kella kahest saime liikuma. Palju aega täna enam sõitmiseks polnud. Kella viiest läks pimedaks ja pimedas sõita ei tahtnud.Võtsime kursi Kasoli peale. Kena väike linnake mägede vahel, millest voolas läbi kiire jõgi koos auravate kuumaveeallikatega. Vesi oli tõesti tuline. Kohalikud küürisid seal pesu ja oma ihuliikmeid. Enne pimedat jõudsime ära käia lähedal kõrguva mäe tipus, kuhu viis väike kiviklibutee. Seal asus külake, kuhu pääses ainult jalgsi. Leidsime ühe motelli ning otsustasime öö seal veeta. Motell meenutas laudadest kokku klopsitud heinaküüni, kahjuks või meie õnneks oli see turistide vähesuse tõttu ajutiselt suletud. Tuli enne pimedat Kasoli tagasi jõuda. Mäest allapoole laskudes oli tee hõivanud u kahekümne pealine veistekari. Meie möödumine ärritas neid ja nad otsustasid meiega rammu katsuda. Ilmar sai paar pauku sarvedega mootori vahele, minul lõhkusid ära spidoka trossi. Janek otsustas distantsi hoida ning eemalt koos karjustega irvitada. Sarvikud jälitasid meid veel oma 500 meetrit. Üsna koomiline oli jälgida, kuidas suured elukad, jalad ristis, mäest alla meie poole sööstsid. Janek: Pulliseik oli jah huvitav ja naljakas. Lauri Bullet sai esimesena sarvedega litaka, Ilmar seda ei näinud ja ei saanud aru, miks karjused kätega vehkides näitavad, et ärge minge. Olles oma ratta meie omast veidi ettepoole nihutanud, sai ka tema nuhelda. Egas siis muud valikut enam polnudki, kui gaas põhja ja minema. Talle järgnes kohe ka Lauri ja kellele omakorda kaks härga täis pulli. Tõesti ei suutnud naeru tagasi hoida, seda enam, et ka karjused jt teeäärsed naersid ja näitasid näpuga neile järgi.
Hommik algas mul jälle virgutava võimlemisega. Pool tundi väntamist ei aidanud, lükkasime ratta ühe künka otsa ja sealt jälle alla - Bullet ärkas ellu. Tegin linnas väikse auringi, mille käigus oleksin avarii teinud. Olin unustanud, et liiklus on Indias vasakpoolne.
Järgmine sihtpunkt oli Manali. Linn ise asub 2050 meetri peal, Bease jõe kallastel. Millegi erilisega Manali ei üllata, va linnades harvanähtava puhtuse poolest.
Ilmaril oli esituli läbi põlenud, minul endiselt jamad akuga. Leidsime kohaliku töökoja, milles puudus elekter. Päike oli juba mägede taha veerenud ning valguse saamiseks oli töökoja ette tehtud lõke. Selle ümber kükitas neli tahmase näoga meest, kes omi ihuliikmeid tulepaistel soendasid. Üks vanakestest vaatas ratta üle, ega osanud muud kosta kui: "Tellin sulle uue aku." Nädala pärast pidi kohal olema. Loobusin. Aku katet ta korralikult tagasi ei pannud ning see kadus hotelli sõites ära.
Arvestades meie liikumiskiirust mägedes (u 120 km päevas), oli vaja teha otsus edasise marsruudi kohta. Kas sõita ümber Himachal Pradeshi rahvuspargi või Leh'i. Varanasi'sse jõudmine tundus utoopiline. Leh'i jõudmiseks oleksime pidanud läbima ühe maailma kõrgeima mootorsõidukiga läbitava Kardung La mäekuru (5600m). Kalendri järgi oli meil 25. november. Seega võis tee olla läbimatult kinni tuisanud. Otsustasime sõita ümber rahvuspargi, mille teele jäi Rohtangi kuru (3978m).
Natuke kohalikest teedest. Neid rajavad ja hooldavad kevadest hilissügiseni sajad-tuhanded inimesed, kes on pärit India vaesematest piirkondadest. Nende hulgas on ka lapsi. Elatakse parasjagu seal, kus töö käib - telkides või osmikutes. Palgaks söök, riietus ja vähesed ruupiad. Teed rajatakse ja korrastatakse peamiselt inimkäte jõul. Asfalt segatakse kokku kohapeal käsitsi peitli ja haamriga valmistatud killustikust ning sinna veetud pigist. Seetõttu ongi ainult tähtsamad teed asfaltkatte all. Tänu lume-, kivi- ja mudalaviinidele ei lõppe teede ehitus seal kunagi.
Kiirusspiiranguks on Himaalaja regioonis 40 km/h. Kehtib vasakpoolne liiklus, kuigi õigest sõidusuunast kinni pidamine pole kohalike seas oluline. Teedel ukerdavad suured veokid, maasturid ja inimesi pilgeni täis bussid. Viimastes keeravad rooli eriti värdjad tegelased, kes kihutasid signaal põhjas teisi liiklejaid arvestamata (signaal tegi "tutu-lutu-tutu-lutu"). Kohati on teed nii kitsad, et suured masinad liikuma ei mahtunudki. Liiklusmärgid puuduvad, kasutatakse signaalhelidest ja käte viibetest koosnevat keelt. Näituseks kurvi sisenedes lastakse alati signaali. Kalju seintele on kribitud tekstid: "Speed Thrills But Kills", "Drive Slow", "Speed Not An Art, Safety Is An Art". Janek: India liikluskultuur on tõesti huvitav ja mitmekesine. Sellest arusaamine ja sellega harjumine võtab aega vähemalt paar päeva. Mägedes kõrvalistel kitsastel teedel ei olnud viga sõita midagi, sest päevas sattus vastu ainult üks-kaks autot. Esimestel sõidupäevades oli kõigil "napikaid" rohkem kui küll. Mina püüdsin järgida põhimõtet, et ma kellelegi otsa ei sõida ja et keegi ka mulle otsa ei sõida, st kellelegi ette ei jää. Samuti tuli signaaliga oma manöövrisoovist varakult teada anda. Ilmar ei väsinud kordamast: "Jube on sõita ühe tee peal inimestega, kes usuvad ümbersündi!". Väidetavalt ei saa sõidukijuhiks Indias igaüks, vaid tõsised võitlejad, e siis sõdalase klassis sündinud, sikhid, muslimid jms, kellel võitleja hing.
Näide suunatule kasutamisest: kuna Indias liiklus vasakpoolne, siis möödasõit toimub paremalt. Nii näitas üks juht meile paremat suunda, "et sõitke sealt poolt mööda" ja ise keeras vasakule - napikas. Osad vilgutasid suunatuld õigesti, aga enamus vist ei teadnudki, mis või milleks need olemas on, kui on.
Hommik algas minul jälle kõva väntamisega. Aku oli ööga tühjaks jooksnud, olgugi, et olin kontaktid lahti kiskunud. Poole tunni pärast asusime teele Rohtangi kuru poole. Mööda serpentiine ronisime aina kõrgemale. Üle tee voolasid mühisevad mägiojad, mis kohati olid poolenisti ära jäätunud. Liiklus oli suhteliselt tihe. Peamiselt kohalikud turistid, kes voorisid täis tuubitud Mahindratega ülesse lund imetlema ning kelgutama ja suusatama.
Peale lõunat jõudsime Rohtangi, kõrgus 3978m. Jalgsi ronisime 4008 meetri peale. Vaatepilt oli meeliülendav, ümberringi kõrgusid teravad lumised mäetipud, mille vahel looklesid liustikud.Aeg surus takka ja nii saigi üsna pea teiselt poolt mäe külge alla poole veerema hakatud. Mäe põhja küljele päike ei ulatunud ja osad teelõigud olid päris pikalt jääs. See tee aga, mis pidi meid viima ümber Himachal Pradeshi oli lootusetult jääs. Otsustasime sõita Leh suunas. All mööda jõe orgu sõites oli tee esialgu jää- ja lumevaba, see-eest koosnes tee peaasjalikult 10-20cm läbimõõduga kividest. Minu ratta kohvritel kinnitused raami külge puudusid, mille tõttu nad lihtsalt vahest oma pesadest teele laiali lendasid. Janek: Sõitsin Lauri taga ja nägin kui ühel hetkel üks küljekohver taevapoole sööstis, saavutades maksimumkõrguseks oma 3-4 meetrit. Mis seal salata, tempo oli ka päris hea, soov oli enne pimedat Keylongi jõuda. Ei jõudnud. Päike kustub seal kui küünlaleek, hetkega on pime. Bulletite esituled olid nagu odavad Hiina taskulambid. Vaevu oli näha oma nina alla. Lisaks tolmutasid vastu tulevad bussid ja veokid. Minu ratta tagumine tuli oli surnud, mille peale Ilmar avaldas soovi sõita minu ees, mitte taga. Tuleb tunnistada, et ei ole kõige mugavam sõita kitsal mägiteel vaevu silmaga tee piire kombates. Jõudsime tervelt Keylongi. Seal teatati meile, et kõik hotellid on suletud - hooaeg läbi. Lahe! Lõpuks masseeris üks viks jota ühe vanaproua ära, kes meid oma hostelli lubas. Pesemisvõimalused puudusid (torud jääs), aga seinad olid ümber ja katus peakohal. Hind 100Rs nägu.
Õhtustasime hosteliga samas hoones asuvas "restoranis", mis ise oli küla parme täis suitsust sinine punker, kus meile kohe hiiglaslik kanavaagen ette löödi. Õlut sai kõrvalasuvast poest. Kohalikud lakkusid mingisugust plastikpudelisse villitud löga. Alkopoest uurides, mida need kohalikud seal joovad, sain umbjoobes müüja käest vastuseks - apelsinidest aetud viskit, kohalik toodang kohalikele. Teie maod seda sitta välja ei kannata. Ostsin ikka testimise mõttes ühe sosku, 0,5L - 30Rs. Maitselt ei midagi erilist 17%-ne kuldkollane ollus. Kohalikud, nähes meid seda joomas, sattusid elevusse - voh kurat, õiged mehed, ei pirtsuta ja teavad, mis on hea ning valasid meile igale ühele klaasi riisist jm kõigest aetud samakat. Proovige seda kah. Sama tüüp kes meile toad leidis, istus meie lauda ja tegi juttu. Mis kandi mehi olete, kust kuhu minek. Saades teada meie Lehi mineku plaanidest, oli tüüp vähe üllatunud ja hoiatas, et me ei pruugi sinna jõuda. Neli-viis päeva pole sealt ühtegi autot tulnud, arvatavasti on tee lund täis tuisanud ning nädala pärast tuleb lund juurde. Küsimusele, millega nad siin ise argipäeviti tegelevad, saime vastuseks - istume kuus kuud lumevangis ja joome, kevadel tulevad turistid siis lüpsame neid.
Oli aeg uus marsruut välja mõelda. Leidsime kaardilt väikese tee, mis sai alguse Keylongi lähedal asuvast külast nimega Tandi. Seda mööda oleksime jõudnud Udhampuri lähistele, sealt edasi pikki Pakistani piiri, läbi kõrbe kuni lõpuks Mumbaini välja (Mumbaisse sellepärast, et sealt väljus meie lennuk tagasi Helsingisse.). Täpsema marsruudi pidime paika panema sõidu käigus.
Hommik algas minu jaoks juba harjumuspärasel viisil. Ainult seekord ei olnud väntamisest abi vaid tuli 500 meetri kaugusel olevast järsust mäest kaks korda alla sõita.
Väike tee, mida mööda sõitsime, oli mõnus off-road rada, mis edasi kulgedes muutus üsna kitsaks ja käänuliseks, nii et suured aparaadid sinna sõitma ei mahtunud. Päevaga sõitsime umbes 100km, enne kui vasta pimedat kusagil väikekülas valitsuse puhkemajas öömaja leidsime. Väike kilometraa˛ tulenes keerulistest teeoludest. See pärast kohalikud arvestavadki tee pikkust tundides ja päevades. Samas olid ka mõned tehnilised viperused. Ilmar sõitis naela tagumisse rehvi, sisekumm vahetatud pani ta suurest õnnest külje maha. Veidi eemal murdus tal sõidu ajal üks jalaraud ära, mis ei olnud kukkumise tagajärg, vaid pehme India terase süü. Juba esimesel kokkupuutel Bulletitega oli tunda, et India metall on kuidagi kahtlane ja tõenäoliselt sulatatud põldudel asuvates kiviahjudes. Küljejalg vajus lihtsalt läbi ja jalaraudadele püsti tõustes vajusid need pool cm allapoole.Minutitega oli läinud jälle pimedaks. Süüa meil kaasas polnud. Moona otsingutele sai saadetud Janek, kes naases tühjade kätte ja suurte silmadega. Lisaks sellele, et suurt pimedas näha polnud, olid teeolud tema kirjelduse järgi täitsa persses, lisaks oli keegi teele hiiglasliku sõnnikuhunniku maha poetanud, millest ta vaevu mööda ukerdas. Janek: Meie ööbimiskohast veidi eemal oli kümmekond maja ja lootsime, et ehk sealt leiab midagi hamba alla. Teelt keeras sinna väike rada, mis sobilik kõndivale inimesele ja loomale, aga mitte veerevale rattale - kitsas, järsud kurvid suured kivid jne, väike eksimus oleks võinud lõppeda sööstlaskumisega allapoole. Kohale jõudes tulid inimesed mulle vastu kätega vehkides, et kao minema siit, siin ei ole midagi.
Vahepeal olime Ilmariga sebinud kilode kaupa küpsiseid. Niisiis õhtusöögiks pidid olema küpsised ja vesi. Onul, kes võõrastemaja valvas, hakkas arvatavasti meist hale ning läks keetis meile riisist ja läätsedest koosnevat körti. Kargel hilissügisõhtul, tähistaeva all maitses see imehästi.
Järgmine päev korjas Ilmar peale ühe hääletaja, kes soovis saada järgmisse külla. Tänutäheks näitas ta, kus küla keevitaja asus. Läbi väikeste tagasilöökide õnnestus Bulletile jalaraud taas külge õmmelda. Sellel 300km-sel teelõigul, kus me parasjagu olime, ei asunud ühtegi tanklat. Niisiis tuli suu lahti teha ja küsida. Kütusemured lahendasime helikandjaid müüvas poes.
Edasi läks tee eriti vingeks, U-kujulised kurvid, järsud tõusud ja langused. Sügaval orus mäsles jõgi. Järsakutel oli tsikli esiratas pidevalt õhus, Janek pani ühel tõusul ka odava kobara maha.
Õhtuks jõudsime Arthal'i nimelisse väikekülla. Seal vingerdas meile ligi umbkeelne jommis konstaablihärra, kel kindel soov meile oma külalislahkust demonstreerida. Pakkus öömaja ja puha. Esimene tuba ei olnud väga kiita, oli muldpõrand, paar sitast välivoodit ja üks paks mauk, kes oma peatäit välja magas. Teine koht aga hoopis toredam. Väike valitsuse puhkemaja, ilmatu suure hoovi ja kahemeetriste müüridega, mille kohal haljendas omakorda okastraat. Endid sisse seadnud, vedas konstaablihärra meid sööma. Tandooris küpsetatud kana ja kõrvale pakutav samakas olid suurepäraseks koosluseks paitamaks meie tühje magusid.
Hommikul rattaid käivitades lendab Ilmari Bulletil taas karburaator lõdvikute vahelt pauguga minema. Selle ajaga, mil Ilmar karpat paika mudib, olen mina oma ratta võidukalt möirgama vändanud. Võtame suuna Udhampuri peale.
Hea meel oli sõita jälle asfaldil, kuid meie rõõm jäi üürikeseks. Teel toimus tihe liiklus ja mitu korda olid tee blokeerinud suured bussikolonnid. Viimased olid maast laeni hindusid täis topitud ning kes sisse ära ei mahtunud, oleskles katusel. Mängiti trumme, lauldi ja hõiguti midagi võidukalt. Oli käimas Jammu ja Kashmiiri kohalike valimiste propaganda. Hiljem oli telekast kuulda, et seal valimiste käigus nagu kord ja kohus, paar inimest ka maha löödi. (Pildil möödasõit enne pimedat kurvi.)40km enne Udhampuri ummistasid teed vaevu liikuvad, kilomeetrite pikkused sõjaväekolonnid, mille vahel tegid kiiruskatseid bussid. Kiiremalt edasi liikumiseks tuli teha üliohtlike ja lausa idiootlike manöövreid, nii vasakult kaljuservalt kui paremalt vastutulevate sõidukite eest põigeldes. Peale seda kui Ilmar (bussist möödasõidul) ühest koerast üle sõitis, otsustasime kolonnis tiksuda. Kuid sealgi oli võimatu sõita. Seljatagant sööstsid meie poole signaali ja piduri krigina saatel monstrum-bussid. Neil oli hädasti tarvis samasse taskusse pressida, kus meie sõitsime. Ei jäänud muud üle kui hulljulgelt edasi manööverdada. Pimedas, minul närvid läbi, aga endiselt ühes tükis, jõuame Udhampuri. Janek: Liikusime Pakistani piiriäärsetel aladel vahetult pärast Mumbai terrorirünnakuid. Tõenäoliselt sellest jm sellega seonduvast olid väed liikvel. TV vahendusel selgitati meile, et mingeid manöövreid ei toimu. Väga palju oli teedel ka aktiivseid tõkkepuudega sõjaväe kontrollpunkte.
Udhampuris viskasime kola hotelli ja läksime linna kaema. Linn ei olnud miskit erilist. Puhtjuhuslikult sattusime kohalikku pulma. Paarisaja inimesega pulm oli suhteliselt rahulik. Napsu ei pruugitud, joodi teed ja söödi erinevaid pulmaroogasid, noormehed tantsisid omavahel, neiud kössitasid nurgas, pruut ja peigmees istusid tundideviisi lava peal ning lasid endid koos teistega pildistada. Meid koheldi seal just kui superstaare. Kõigil oli hirmus kihk meiega suhelda ning käega katsuda. Tassisid meile head ja paremat toidupoolist, mille sisse vohmimisel vastasime korduma kippuvatele küsimustele, jagasime autogramme ja lasime endid pildistada.
Huvitav vaatepilt on ka kohalik pulmarongkäik, mida võib kohata igas linnas pea iga päev. Lisaks peigmehele, kes osales hobusel või mõnel muul viisil, olid kohustuslikuks elemendiks elektripirnidest laternaid, mis meenutasid kroonlühtrit, kandvad tegelased. Muusika oli, kas elav või tümps, viimane üürgas üle linna. Kõige lõpus podises tuk-tuk slepis elektrigeneraator, millelt olid juhtmed ühendatud tulukeste ja muude voolutarbijate külge.
Öösel külastasime Ilmariga kordamööda hotelli peldikut. Tõsine toidumürgitus möllas meie sooltes ja magudes. Hommikul varakult astus meie tuppa üks pulmalistest, käes suur kilekott. "Hommikust mehed, tõin teile süüa!" oli tema tervitus. Algselt plaanitud pikalt magamisest ei tulnud enam midagi välja. Minul endiselt okse maitse suus, keeldusime hommikusöögist. Otsustasime edasi sõita 40km eemal asuvasse linna Jammusse. Enesetunne oli üpris nigel ja aina hullemaks läks, kui avastasin, et aku hape oli ühe minu püksisääre šveitsi juustuks närinud. Lisaks ootas mind hommikuti traditsiooniks saanud väntamine. Väljas oli põrgukuumus. Peale lõunat jõuame Jammusse. Vahepeal on haigestunud ka Janek. Vedeleme Jammus kaks päeva. Janek: Jõudsime kambakesi järeldusele, et toidumürgitust ei põhjustanud pulmatoit, vaid varemalt söödud lihaga pitsa.
Jammu ja Kashmir on osariik mida on valitsenud aegade jooksul erinevad rahvad. 1845-46. aastal sõdisid inglased sikhidega ja said piirkonna endale. Kui 1947.aastal Briti-India laiali jaotati, nõudsid Jammu ja Kasmiri alasid endale nii India kui ka Pakistan. Viimased sellepärast, et 77% elanikkonnast olid islamiusulised. 1956 muudeti Jammu ja Kashmir juriidiliselt India osaks. Pakistan pole seda siiani tunnustanud. See on ka põhjus miks India on sinna piirkonda koondanud suured sõjaväelised jõud. Militaarsust on tajuda pea igal sammul. Tohutud sõjaväebaasid teede ääres ja sõjaväekolonnid teedel. Linnades patrullisid automaatidega tegelased.
Järgmiseks sihtkohaks oli Punjabis asuv Amritsar. Külastasime sikhide kõige pühamat templit - Kuldset Templit. See oli pimedas valgustatult täitsa uhke. Oma kuldsete seintega asus ta keset suurt pühitsetud veega täidetud basseini, milles ujusid ringi suured värvilised kalad ning eriti pühad mehed.
Hommik algas Ilmarile ebameeldivalt. Elektristarteril jooksid hammasrattad siledaks. Mina üritasin teda lohutades sellega, et starter ongi lastele, õiged mehed löövad ikka vändast tsiklit käima.
Õhtul paar kilomeetrit enne Aboharisse jõudmist annavad Ilmari Bulleti karpa lõdvikud alla ning kärisevad pooleks. Natuke power-teipi ja jõuame linna ühe mehaaniku juurde. Uusi lõdvikuid tal meile anda polnud, kasutas väheke liimi ning asi selleks korraks mutt. Samal ajal vahetas Janek esitule pirni ning mina kolmandat korda tagumise tule pirni. Janek: Uus valgusallikas hõõgus kollaselt nagu küünal ja valgustas nagu kaks küünalt, ehk peenemalt öeldes valgustugevus oli kaks kandelat. Uue pirni kaugtuli näitas halvemini kui mu vana lähituli ja edaspidi keeldusin pimedas sõites esimene olema. Teiste sabatule järgi sai vähemalt aru, kuhu poole pead sõitma, seda just eriti vastutulevatest ja pimestavatest autodest mööda sõites. Huvitavaid esilaternaid võis näha ka autodel, eriti just suurtel, milledel paljudel lisaks pirnile oli laternaklaasi taga ka hele-sini-roheline valgus vilkuvate elektriküünalde näol.
Õhtul vedelesime hotellis. Oli neid linnasid juba nähtud küll, ega viitsinud tollega lähemat tutvust teha. Hoopis huvitavam oli olla pidevas liikumises ja jälgida mida emake loodus meile reisi kestel pakub. Nii paljukest sai siiski käidud, et üle tee kanapoest söögipoolist toomas. Sealt ei lastud meil enne minna, kui olime kanapoe bossiga kohalikule kirjatsurale poseerinud. Viimane lubas pildid ja väikse artikli järgmise päeva lehes ära trükkida. Oli ikka uhke tunne olla kuulus.
Järgmisel päeval, enne lõunat jõuame Sri Ganganagarisse, Royal Enfieldi esinduskauplusesse. Ilmari ratas saab peale pikka sebimist uued lõdvikud. Miskipärast oli neil tarvis ka tema tsikli akut lähemalt uurida, lõhkudes seejuures aku katte luku. Ilmar vaatas minu augulisi pükse ja püüdis neile pikalt seletades selgeks teha, millega nad olid hakkama saanud. Lõppuks vahetatigi lukk. Need kattelukud olid universaallukud, neid sai iga võtmega keerata. Enne lahkumist veeti meie rattad pisikesse Enfieldi poodi sisse, kus toimus järjekordne fotosessioon kohalikule pressile.
Väljas oli üle 30 kraadi sooja. Tee, mida mööda Bikaneri poole kulgesime, koosnes peaasjalikult pikkadest sirgetest, mille ääres silmapiirini ulatuvad põllumaad. Tihti hõljus ninasõõrmetes paksu raipe lebra. Põhjuseks teedel ohtrasti vedelevad, päikese käes pundunud koerte laibad.
Enne päikese loojangut puruneb Janeki rattal sidur, õigemini üks klemm, mille külge siduritross kinnitub. Uudistama tulnud kohalikud kutsusid kohale parima küla mehaaniku, kes saabus väikese punnvõrri seljas, meetrine kruvikeraja käes. Töömehe üliasjaliku nägu ja multi-tooli nähes oleksin äärepealt oma auklikud püksid naerust täis teinud. Tema imerelvast oli vähe kasu ning andsime talle endi kaasa võetud tööriistad. Purunenud vidina keevitas ta kusagil kokku, see aga ei pidanud paari siduri vajutustki vastu. Tänasime vana ja viskasime nähtud vaeva eest talle sada rupsi, millega ta ilmselgelt rahul ei olnud, kuid teised ümbritsevad ütlesid, et see on õiglane hind. Jätkasime sõitu, Janek ilma sidurita. Janek: Bulletiga kannatab ilma sidurita sõita ilusti, liikuma saada ja linnades manööverdada on veidi halb, aga ei midagi ületamatut.
Vahepeal oli pimedaks läinud. Umbes 60km enne Bikaneri otsustasime sõidu selleks päevaks lõpetada. Nähtavus oli halb, vastu tulevad veokid kasutasid ainult täistulesid ning teedel kondasid loomad.
Bikaneris lapiti Janeki Bulleti sidur töökorda. Janek: Parandatud sidurit testides selgus, et see ei lahuta korralikult. Palusin neil trossist reguleerida ja tungivalt mitte midagi muud käppida, aga seda juttu ignoreeriti ja vaadati mind kui lolli. Seadistati siduri trossiotsa kaane alt mingist kruvist (reguleeris libisemist ja haardumist). Linna kiirustel saigi siduri toimima, aga maanteel hakkas libisema. Hea, et nägin kuidas asjad paigast ära keerati. Sai kruvi siis oma endisesse asendisse krutitud ja sidur trossi alumisest otsast parajaks tehtud. Sõit jätkub nüüd juba läbi Suure India Kõrbe, mis on umbes 800km pikk ja 400km lai. See oli minule isiklikult väikeseks pettumuseks. Liivadüünide asemel laiutasid rohendavad, lõpmatusse ulatuvad väljad, nagu hiiglaslikud kapsapõllud. Olid ka mõned kivihunnikud ja üksikud düünid, mis olid turistilõksudeks muudetud. Muuseas, kõrbes olles saime kogu reisi vältel ka korra vihma.Öö võtsime vastu Pokaranis, mõnusas väikeses majakeses, mille laes jooksid ringi sisalikud ja kraanist voolas vesi millest võis elektrit saada.
Hommikul kulus minu ratta käivitamisele kaks ja pool tundi. Väntamisest ja lükkamisest ei olnud seekord kasu. Kusagilt leidsin jupi juhet, millega sai teise ratta aku pealt voolu. Natuke väntamist ja Bullet ärkas ellu.
Lõunaks jõudsime Jaisalmeri. Kõrge mäe otsas seisis vana kindluslinnak. Linna sisenedes sõitsid meile kõrvale signaalitades ja kätega vehkides üks kahene ekipaa˛ mootorrattal ja üks maastur. Viimane va tõbras, pritsis mu lombist sõites läbimärjaks. Umbes kilomeetri pärast pidasime kinni. Üks motikameestest hüppas Ilmari juurde ja hakkas seletama; tulge meie hotelli, meil on linna parim hotell, bassein ja puha, säherdust imet siit kõrbest mujalt ei leia. Ilmar viskas saadud voldiku minema ja saatis nad pikema jututa persse, lisades veel, et kuradi pätid, ma oleks teie pärast äärepealt avarii teinud. Nemad aga ei mõistnud meie pahameelt ning jälitasid meid veel veidi aega. Hotelli võtsime vanasse kindlusesse (1700 ruupiat kolme peale), mille katuse terassilt avanes vaade alla linnale ja ümbritsevale kõrbele.
Peale lõunat käisime ära 40km eemal olevates liivadüünides kaamelitega kihutamas. Tuleb tunnistada, et Bullet on märksa kannikatesõbralikum kui kaameliroju.
Enne kui jõudsime Araabia mere kaldal asuvasse linna Daman, sai veel mõned päevad kõrbes seigeldud. Vahepeal oli nii mõndagi juhtunud. Janeki ratta kütusesüsteemi oli kerge ummistus tekkinud, mis lasi maksimaalseks kiiruseks arendada vaevu 70 km/h. Selleks ajaks kui Janek oma ratta korralikult jooksma sai, hakkas meie hoogu pidurdama Ilmari hambutu kaherattaline India ime. Tsikli kett oli veninud pea maani ja hammaka nukid olid kulunud ümarateks tüügasteks, nii et kergetest tõusudest ülesse minek oli väga vaevaline. Õnneks üsna pea sai seegi viga kõrvaldatud, lastes rattale uue ketikomplekti siirdada. Janek: Sama mehaanik keevitas ka minu rattal väsinud metalli ja seda kõike uskumatult kiiresti võrreldes teiste remondimeestega, kelledega olime teepeal kokku puutunud. Premeerisime teda kopsakalt, samas kui teised ei saanud aru, et meil on edasiliikumisega kiire ja hakati vaikselt tegutsema alles siis, kui ise esimesed poldid lahti keerasid.
Paarkümmend kilomeetrit enne Damani sõidab Ilmarile küljepealt sisse tuk-tuk. Viimane lendas saadud matsust külili nii, et ukseavad nüüd taeva poole haigutasid. Kahel, väikest kasvu, surmani ehmunud hindul oli tükk tegemist, et oma raketist välja pugeda. Vaatepilt oli rohkem kui koomiline. Kohapeal oli olemas ka politsei, kes küsis, et kas meil on ka midagi viga. Ilmar näitas oma väikest mõlki teraskohvril, seepeale inspektorihärra lõi käega ja ütles, et see pole midagi, sõitke edasi. Keerasime tuki ratastele ja jätkasime oma teekonda.
Õhtuks olime Damanis. Mõnus, rahulik, vana Portugali linn. Jäime sinna kaheks ööks. Päeval uitasime linnavahel, vanas botaanikaaias ja tegime kerge paadisõidu merele. Lühidalt, puhkasime rattasõidust ja valmistusime vaimselt sõiduks Mumbaisse, kus oli oodata hirmsaid ummikuid ja meeletuid ekslemisi agulites.
Pea 20 miljoni inimesega Mumbai, kus 55% rahvast elab slummides, ei olnudki nii hirmus, kui olime endile ette kujutanud. Suuremad teed olid märgistatud ja ummikud pea puudusid. Hoopis keerulisem oli kesklinnas leida vaba hotellikohta. Päeval oli Mumbai südames tunne, just kui viibiks Euroopas. Suured korras hoitud majad, puhtad tänavad, hingatav õhk ja peale kerjuste ei tülitanud meid keegi. Tukidel ja lehmadel oli seal oma väljaheidete tõttu viibimine keelatud.
Õhtuti oli aga imelik jälgida, kuidas sajad inimesed, kes polnud viitsinud endale korterit soetada, magasid kõnniteedel nagu silgud reas. Iga suurema maja ette tekkis relvastatud valve ja sõjavägi otsis autosid läbi. Viimased kaks tegevust võisid olla seotud paar nädalat varem toimunud terroriaktiga Taj Mahali hotellis.
Mumbais oli üle 30Cº sooja ja õhk hästi niiske, nii et konditsioneeridega õllekatest oli endid raske välja vedida. Korra sai käidud linnaservas asuvas looduspargis tiigri- ja lõvisafaril, mis osutus üsna mõtetuks. Ühesõnaga sai reisi viimased kaks päeva lihtsalt lebotatud.
Rataste üle andmine sai telefoni teel eelnevalt kokku lepitud ning käis õigeaegselt ja kiiresti. Kuller küll natuke öbises kadunud akukatte pärast, kuid taltus peagi, saades teada meie tehnilistest viperustest.
Kokkuvõttes igati positiivselt meelde jääv reis, kus väiksed äpardused lisasid ainult vürtsi. Kindel soov on ühel suvel tagasi minna, et siis juba korralikult Himaalajas maailma katus läbi sõita.